Juhtkiri: kas täna kukun?

Invabuss. Pilt on illustratiivne. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Enamikule inimestest on kodust kooli või tööle saamine rutiinne tegevus, millele mõtlemisele kuigivõrd aega ei kulutata. See lihtsalt juhtub. Kuid ratastoolis liikleja jaoks võib ühest punktist teise pääsemine olla väga vaevaline protsess.

Sageli nõuab see pikka planeerimist ning erinevate kaardirakenduste abil teekonnaga tutvumist, et üldse aru saada, kus on läbipääsmatud teed ja kõrged äärekivid. Või ka lihtsalt kogemust, mis aitab valida sellise tänava, mille kõnniteel tõepoolest kannatab sõita. Ühistranspordiga on lood veelgi keerulisemad: trollile või bussile saamine oleneb sageli vaid juhi äranägemisest kaldtee avada; raskemaid liikumist abistavaid vahendeid ei pruugi säärane kaldtee paraku kandagi.

Igaüht meist võib tabada mõni õnnetus või haigus, mis surub ratastooli või muudab liikumise tavapärasest raskemaks. Tahaks ju mõelda, et sellisesse olukorda sattudes pakub riik igakülgset abi ja liikumispuue ei tähenda veel kodust vangistust. On ju liikumine eeldus ükskõik mis viisil enese teostamiseks või ühiskonda panustamiseks.

Ja teoreetiliselt see kõik toimibki. On meil ju lausa ette võetud töövõimereform, mille lennukalt sõnastatud eesmärk on võimaldada töövõimetuspensionäridel ja vähenenud töövõimega tööealistel elada täisväärtuslikku elu. Ehk siis leida töö ning pääseda ka töökohale. Ja tagasi.

Liikumispuudega inimeste probleemidega tegelejate sõnul alustati reformiga aga valest otsast. Töökohad võivad ju olla kenasti juurdepääsetavad. Tihtilugu pole mõeldud aga sellele, kuidas inimene selle töökohani üleüldse pääseb, kuidas ta jõuab kodust tööle.

Ilmselt ei kujuta liikumispuudeta inimene, kes ühistranspordiga tööle sõidab, endale ettegi olukorda, kus tuleb mõelda: kas ma täna kukun bussis selili või mitte?

Kohalikel omavalitsustel on kohustus pakkuda sotsiaaltransporditeenust. Kirjutasime juba paar kuud tagasi sellest, kuidas liikumispuudega inimeste abistamine on eri omavalitsustes aga vägagi ebavõrdne. Tänane lugu on jätk sellele. Jah, näiteks Tallinnas on sotsiaaltransport olemas, kuid selle kasutamine pole sugugi turvaline. Samas – enamik omavalitsusi ei ole võimelised endale sedagi lubama.

Ilmselt ei kujuta liikumispuudeta inimene, kes ühistranspordiga tööle sõidab, endale ettegi olukorda, kus tuleb mõelda: kas ma täna kukun bussis selili või mitte? Kas ma saan täna tööle minnes mõne sinika, marrastuse või luumurru sellepärast, et sõidukis puuduvad turvavööd ja rihmad, või siis juht lihtsalt ei viitsi neid kinnitada?

Ühest küljest on muidugi süüdi juhid, kes sõitjaid turvarihmadega ei kinnita. Samas ei saa mööda ka sellest, et juhtide tehtav sotsiaaltöö nõuab suurt vaimset ja füüsilist jõudu. Inimesi on sellisele ametikohale leida raske, sest nagu paljud teised sotsiaalhoolekandega seotud ametid, pole seegi töö just kõrgelt tasustatud.

Samal ajal on Tallinnas tasuta ühistransport, mis läheb linnale aastas maksma üle 70 miljoni euro. Sotsiaaltranspordiga liikumine on aga olenevalt omavalitsusest vaid teatud arvu sõitudeni tasuta. Seejuures peab oma sõidusoovist ette teatama ööpäeva või rohkemgi.

Meie riigi väärikus sõltub sellest, kui hästi elavad kõige haavatavamas olukorras inimesed. Praegu me väärikusega just kiidelda ei saa.