Ester Põldma: keskendume rõõmule

Ester Põldma. Foto: Postimees.ee

Kauaoodatud juubelipeoni on jäänud mõni päev. Kel vähegi mahti enda ümber vaadata, märkab, et suure peo hingust aimub kõikjal: nii linnapildis, kirjutavas ja näitavas meediakajastuses, suviste grilliõhtute vestlusteemades kui ka eriti suurel hulgal mitmesugustes sotsiaalmeediapostitustes.

Facebooki avades tundub, nagu oleks laulupeo erilehele sattunud. Üksjagu sõpradest on oma profiilipildi ümber sättinud peoraami, tule tulemisest ja minemisest teatavad tuttavad Eesti eri paigust. Ent leidub ka teistsuguseid postitusi, mis panevad õlgu kehitama ja teevad meele mõruks. Võib-olla see ongi mingi imelik eestlaslik virisemistarve, mis mingil moel alati lööb välja siis, kui miski hakkab liiga ilus ja hea tunduma. Või mille muuga põhjendada nurinat, et peopileti hind on liiga kõrge (mis siis, et tantsupeo piletid on viimseni välja müüdud ja laulupeo istumiskohtadega pääsmed läksid ka kui soojad saiad); et laulupeorepertuaar on raske ja igav; et peolised ei oska rahvariideid õigesti kanda.

Olen märganud ka seda, et agaramad ja häälekamad sõna võtma on just need, kes ise ei ole aktiivselt peoprotsessis kaasa löönud. Mäletan nii nõukaaja laulupidusid kui äsja taas vabaks saanud Eesti omi – ikka on olnud laule, mis armsamad, ja neid, mis nii-öelda kohustuslikud.

Loomulikult meenuvad tudengieas ennastunustavalt pidudel esitatud Mattiiseni isamaalised laulud. Ilma nendeta ei kujuta seda hulluhket aega Eesti ajaloost ettegi. Aga ma ei arva, et igal pool ja kogu aeg peaks viit isamaalist laulu nüüd vahetpidamata laulma. Ja uskuge lauluinimesi, kes korduvalt on öelnud, et selline nn ketramine muudab lõpuks laulu väärtusetuks nii esineja kui publiku jaoks. Praeguse juubelilaulupeo repertuaaris on palju ilusat uut muusikat, mida tõesti on vahel olnud raske, kuid seda huvitavam õppida. Kindlasti on seda ka publikul nauditav kuulata.

Ma ei arva, et igal pool ja kogu aeg peaks viit isamaalist laulu nüüd vahetpidamata laulma.

Laulu- ja tantsupeoga on lahutamatult seotud ka rahvariided. Selle laulupeo eel tegin otsuse, et lähen laulupeole oma lapsepõlve kodukandi rahvariietega. Et ma ise aga väga asjatundlik neis küsimustes pole, liitusin vastava Facebooki-grupiga. Nii armas on lugeda ja vaadata, kuidas keegi isetehtud peoriided selga saanud või läheb peole esivanematelt pärituga. Ometi leidub sealgi hädaldajaid, kelle jaoks piltlikult triip lai või täpp vale. Õnneks kutsus grupi haldaja peo eel kõiki olema sallivam ja mitte keskenduma mahategemisele ja valeotsimisele, vaid tundma peost rõõmu.

Kui mõni kuripostitaja juhtumisi arvab, et tema kaeblemises on midagi uut, siis nii see kindlasti pole, sest juba 1910. aasta laulupeo järel heideti kriitikanooli, et peopääsmed olnud liiga kallid ja osa laule liiga keerulised. Keskenduks õige seekord peorõõmule.