Tanel Ross: kuidas hoida euro usaldusväärsust?

Foto: Corbis/Scanpix

Õnneks on euroalal praegu kõik võimalused ja üha enam ka kõik eeldused, et tehtud vigu parandada ning luua alus tõeliselt tugevale Euroopale. Seda nii majanduslikel kui ka üldpoliitilistel põhjustel, kirjutab rahandusministeeriumi asekantsler Tanel Ross.

Euroala põhiküsimused ja Eesti valikud võib kokku võtta kolme teesiga: esiteks, praegune kriis ei ole ei Euroopa Liidu ega euroala põhiväärtuste kriis. Otse vastupidi, praegune ebamäärasus ja segadus on otseselt tingitud nende põhiväärtuste eiramisest.

Teiseks, praeguse olukorra stabiliseerimine ja Euroopa Liidu tuleviku kindlustamine on Euroopa ja euroala liikmesriikide tippjuhtide kätes.

Kolmandaks, praegune olukord on eelnevate aastate kommunikatsiooni kriis ja kahjuks paljudes Euroopa Liidu riikides ka eelnevate aastate valitsuskommunikatsiooni kriis.

Suured meediagrupid ja seetõttu ka paljud valitsused on minevikus läinud vastutustundetult kergema vastupanu teed ning unustanud lühiajalise kasu nimel Euroopa ja vaba ühiskonna põhiväärtused.

Euroopa kestlikuks majanduspoliitiliseks aluseks on kolm põhitegurit: tõhus turumajandus, rahvamajanduse ja riigi rahanduse tasakaalustatud areng ning usaldusväärne pangandus. See on sätestatud Euroopa Liidu lepingus ja ühistes eesmärkides.

Vaba turumajanduse ja makromajandusliku tasakaalu postuleerimine kestliku arengu alustaladena põhineb õigel teoorial, ajaloolisel kogemusel ning kokkuvõttes tervel mõistusel. Nende põhimõtete järgimisest võidab Euroopas ja Eestis kogu ühiskond. Nende põhimõtete järgimine on sidusa ja hooliva ühiskonna ja tugeva riikluse alus ning tingimusteta eeldus.

Praegune segadus ja kriisid mitmes euroala riigis ja finantsturgudel on nende lihtsate põhimõtete eiramise tagajärg. Juba poolteist aastat kestnud segaduste taustal tundub liigsena korrata usaldusvajaku peamist põhjust, mida saab väljendada ühe küsimusega: kas riikidel on piisavalt ressursse oma kohustuste täitmiseks praegu ja tulevikus?

Otsene probleem on rahas või täpsemalt öeldes selle puudumises – kas eelarve on selline, mis võimaldab kanda jooksvaid kulutusi ja teha vajalikke investeeringuid?

Kuid rahast veelgi olulisem on ühiskonna ja valitsusaparaadi ning teisest küljest ühiskonna üksikute osade ja nende erihuve esindavate ühenduste valmisolek muutusteks. Suutlikkus kohaneda muutuva maailma muutuvate oludega. Suutlikkus mõista, et põhiväärtustel püsimine on kõigile kasulik.

Euroopa praeguse usalduskriisi põhjuseks on eelarvedistsipliini puudumine, kuid ka liigse mõjuvõimu andmine üksikutele huvigruppidele. Kokkuvõttes selline valitsemissüsteem takistab muutusi ja veelgi enam – motiveerib muutustele vastu töötama.

Võib öelda, et Euroopas on tõepoolest vaja rahva võimu tugevdada, kuid selle põhjuseks ei ole poliitikas ja majanduses kõrget professionaalsust ja kaugelenägelikkust tõestanud inimeste kutsumine valitsusse demokraatlikult valitud rahvaesinduste poolt.

Rahvavõimu Euroopas ei ohusta ka Euroopa Komisjoni professionaalne ametnikkond. Euroopa demokraatiat ja ühiskondi ohustab üksikute huvigruppide aastakümneid kestnud liigne mõjuvõim, mis on mõnel pool osutunud surmahaardeks.

Ühiskonna võimetus kohanduda, võimetus arvestada ajaloos lugematu arv kordi tõestatud põhitõdedega on see, mis ohustab demokraatiat Euroopas.

Me ei tohi unustada, et Euroopa finantsturgude praegune kriis on jätkuvalt globaalne, see algas väljaspool ühisraha piirkonda ja väljaspool Euroopat. See puhkes Ameerika Ühendriikides, levis Ühendkuningriikidesse ning jõudis alles seejärel euroalale.

On muidugi selge, et kriisi lähtekohtades ei taheta meenutada ega analüüsida poliitikaid, mille aastatepikkune järgimine lõppes fiaskoga ja mis on tõsiselt kahjustanud kogu maailma.

Praeguseks ei taha enam keegi kriisi põhjusena meenutada sellist põhimõtet nagu Greenspan put – föderaalset raha- ja finantspoliitikat, mis seisnes raha juurde trükkimises ja pankadele odava laenu andmises alati, kui finantsturgudel leidis aset langus.

Keegi ei taha meenutada, kuidas kogu poliitiline ja majanduseliit üksmeelselt ja kriitikavabalt kiitis plahvatuslikul laenukasvul ja vastutustundetul eelarvepoliitikal põhinevat majandusmudelit – kõik selleks, et lühema perspektiivi majanduskasv ei kannataks.

Ning seetõttu on enam kui mõtlemapanev, et ka praegu on siin- ja eriti sealpool Atlandi ookeani tugevaid jõude, kes tahaksid ülitõsiseid jääknähte põdevat läänemaailma arstida paari pudeli burbooni ja kasti bordooga või siis Tsingtao õlle ja riisiviinaga.

Olukorras, kui me vajame eelarvedistsipliini ja reforme, kui me vajame rohkem reaalset ja kestlikku maailmakaubandust ja kui me vajame usaldusväärset pangandust, ei saa jätkuval rahatrükkimisel ja laiemas mõttes protektsionismil põhinev enesepettus anda mingeid pikaajalisi tulemusi.

Õnneks on euroalal praegu kõik võimalused ja üha enam ka kõik eeldused, et tehtud vigu parandada ning luua alus tõeliselt tugevale Euroopale. Seda nii majanduslikel kui ka üldpoliitilistel põhjustel.

Majanduslikult ja finantsiliselt loob vajalikele reformidele piisavalt tugeva aluse Euroopa jätkuvalt hea konkurentsivõime ning euroala ja muu maailma vaheliste rahavoogude tasakaal. Kaupade ja teenuste sisse- ja väljavedu on üldiselt võrdsed või eksport isegi natuke ületab importi.

Euroopa Liidu majandus ja finantssüsteem ei sõltu otseselt ülejäänud maailma pakutavast rahastamisest.

See olukord erineb põhimõtteliselt Ameerika Ühendriikidest, kus finantsstabiilsus on siiani kõige otsesemas sõltuvuses ülejäänud maailma raha sissevoolust. Euroopa olukord erineb ka tärkavast Aasiast, kus majanduskasv on äärmiselt haavatav ekspordi võimalikest muutustest. Euroopa majanduse üldist tasakaalu kinnitab ka euro stabiilne vahetuskurss.

Usku Euroopa reformivõimesse lisab ka selge plaan, mille järgimisel nõrgemad liikmesriigid kriisist välja tulevad ja mille täitmine tugevdab euroala tervikuna. Selle plaani põhielemendid on hästi teada.

Euroala edasise arengu aluseks on eelarvedistsipliin ja riigivõla otsustav ja kestlik vähendamine kõigis liikmesriikides ning majanduskasvu toetavate põhimõtteliste reformide elluviimine kõigis liikmesriikides.

Liikmesriikides ette võetavate meetmete tulemuslikkuse ja meie kõigi ühistes huvides on senisest tugevam koostöö ja õiguslikult siduvad kokkulepped liikmesriikide vahel eelarve- ja majandusküsimustes.

Liikmesriikide koostöö aluseks on omakorda Euroopa Komisjoni senisest tõhusam ja tugevam roll ning selleks vajalikud piiratud lepingumuudatused. Lõpuks, euroala majandusreformide aluseks saab olla ainult tugev ja usaldusväärne ühisraha ise ja selle ühisraha tugevust tagav sõltumatu Euroopa Keskpank.

Lisaks eeltoodud sammudele rahvamajanduse tugevdamiseks on oluline Euroopa pangandussüsteemi põhimõtteline reform. Finantssüsteemi usaldusväärsus tuleb taastada ning pangandus rakendada sõna otseses mõttes reaalmajanduse teenistusse, mitte vastupidi.

Finantssektorilt tuleb nõuda senisest oluliselt suurema hulga kapitali ehk omavahendite olemasolu laenude ja investeeringutega seotud riskide katmiseks. Samuti tuleb panganduse  järele valvamiseks luua senisest palju ulatuslikum üleeuroopaline koostöö ja kriisihalduse mehhanism.

Need põhimõttelised sammud võtavad aega ja nende läbiviimine ei ole valutu. Struktuursetele muudatustele lisaks on vaja kõigi euroala riikide valmisolekut toetada reformiprogramme teistes liikmesriikides, seda nii poliitiliselt kui ka laenudega, olgu siis EFSFi või IMFi kaudu.

Need rangete tingimustega seotud laenud on hädavajalikud ja meie kõigi huvides. Meie kõigi huvides oli Euroopa Liidu toetus Läti reformidele, meie kõigi huvides on ka euro­ala toetus oma liikmetele.

Euroopa Liidu ühisrahale ei ole ja ei ole mitte kunagi olnud alternatiivi. Kui Euroopas ei oleks eurot, täidaks seda rolli suurriigi valuuta. Euro-eelsel paarikümnel aastal täitis Saksa mark Euroopas ankurvaluuta rolli. Suuremad ja väiksemad liikmesriigid tegid kõik selleks, et tagada oma raha stabiilne kurss Saksa marga suhtes.

See oli ka igati loomulik majanduslikult integreerunud ühisel turul. Euroopa Liidule sobib ühine raha – see oli sõnum ja avalikkuse seisukoht, mida möödunud aasta eurokommunikatsioonis oleksime pidanud rohkem rõhutama.

Teiseks, samavõrra selgelt tuleb rõhutada, et euro­alast lahkumine ei ole ühelegi liikmesriigile tõsiselt võetav variant. Täpsemalt öeldes on euroalast lahkumiseks väga selge võimalus, mis on sätestatud ka uues Lissaboni lepingus – selleks on väljaastumine Euroopa Liidust. Kuid on üheselt selge, et kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide pikema perspektiivi eesmärk peab olema ühisraha kasutuselevõtt.

Kolmandaks, usku Euroopa reformivõimesse lisab viimase pooleteise aasta jooksul tehtu. Ma julgen öelda, et erinevalt laialt levinud arvamusest on euro­alal viimase pooleteise aastaga tehtud väga palju.

Ei tohi ju unustada, et vaevalt pooleteise aastaga jooksul on kõik euroala liikmesriigid otsustavalt tugevdanud oma eelarvepoliitikat, esitavad pankadele kõrgemaid kapitalinõudeid, loonud Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi ning pannud kokku edukad reformipaketid Iirimaal ja Portugalis.

Äsja heaks kiidetud Eesti Euroopa Liidu poliitika alused sätestavad Eesti absoluutseteks prioriteetideks Euroopa ühisturu tugevdamise ja kuulumise euro­ala tuumikusse.

Vaadates tagasi Eesti ajaloole ja vaadates tagasi Euroopa ajaloole, ei ole nendele eesmärkidele ka reaalseid alternatiive. Olles lahutamatu osa Euroopast, on Euroopa Liidu ja euroala tugevdamine Eesti riigi ja rahva arengu ning ühiskondliku heaolu tähtsaim eeldus.