Jaapani sõdur uurimas hävitatud nõukogude tanki.

FOTO: Wikipedia.org

Nõukogude, seejärel ka Venemaa ajalookirjanduses on Halhõn goli lahingut, mille 80. aastapäeva tänavu tähistatakse, peetud ikka jaapanlaste katseks maksta kätte «häbistava lüüasaamise eest» 1938. aastal Hassani järve ääres. Aga kas siis Stalini armeed võitsid Hassani järve lahingus, küsib vene ajaloolane Vladimir Voronov Radio Svobodas ilmunud artiklis. Loe esimest osa SIIT.

6. juulil nähti Zaozjornõi kõrgendiku harjal taas Nõukogude ratsapiilureid. Siis ilmusid välja ka jalaväelased, kes asusid kaevikuid kaevama. 7. juulil läkitati Posjetist, 58. piirivalvesalga staabist, järjekordne palve lubada hõivata kõrgendik, mis sisuliselt oli juba ära võetud: NSV Liidu siseasjade rahvakomissari esimesel asetäitjal tuli lisada kausta alluvatelt pärit dokument. Korpusekomandöri Grigori Šterni sõnul 8. juulil «59. piirivalvesalga ülema otsusega kõrgendik hõivati ja sinna seati üles üks raskekuulipilduja».

Mingisugusest piirivalvesalga ülema isetegevusest siin loomulikult kõnelda ei saa: käsu oli andnud Frinovski ise. Aga oli andnud selle suuliselt. Kirjas oli kõik vormistatud kui polkovnik Grebenniku pisarsilmi esitatud palve: «Jaapanlased valmistuvad kõrgendiku 100 hõivamiseks, veavad telefoniliine, on jõudnud kõrgendiku läänenõlvani [...] Võivad ennetavalt hõivata [...]»

Kohe järgneb polkovnik Fedotovi käskkiri: kaitsta kõrgendikku püsiva piirivalvetoimkonnaga. Posjeti piirivalvesalga ülema käskkirja alusel võetigi ette Zaozjornõi kõrgendiku hõivamine algul püsiva toimkonnaga (10 meest), kellele veidi hiljem toodi täiendust (30 meest). Ööl vastu 9. juulit 1938. aastal hakkasid Nõukogude piirivalvurid vastavalt käsule paigaldama traattõkkeid ja kaevama täiskaevikuid. Ettekandes Habarovskisse öeldakse: «Üles on pandud traattõke, kaevikud ja tõke paiknevad kõrgendikul otse piirijoonel [...] et takistada selle kõrgendiku kui meie territooriumi pidevaks jälgimiseks sobiliku koha hõivamist jaapanlaste poolt. Piiririkkumisi ei olnud.»

10. juulil 1938. aastal kandis Posjeti piirivalvesalga ülema asetäitja major Aleksandr Aleksejev Habarovskisse ette: «Kõrgustiku hoiab kontrolli all reservallüksus, täiendavalt Podgornaja, Pakšekori allüksused [...] Alustatud on kaevikute tegemisega, varutakse vaiu…» Kaevikuid ei teinud piirivalvurid mitte ainult künka Nõukogude küljele, vaid ka Mandžuuria territooriumile, mis sõjalises mõttes oli mõistagi mõistlikum… Ja nad ei tegelnud üksi kaevikutega: künka nõlvadele rajati kivitõkked, mitmele poole asetati vaenlasele «üllatuseks» fugasse (viimase ülesande täitmisega tegeles leitnant Vinevitin).

15. juulil andis polkovnik Grebennik teada: «Kaevikud on valmis 80%, tõkked 50%. Kaevikuid on tehtud täisprofiiliga 3 koos ühenduskraavidega, üks kaevik igale jaole…» Jaapanlased mõistagi avaldasid protesti, nõudsid varasema olukorra taastamist, aga Nõukogude NKVD eitas kategooriliselt nii piiririkkumist kui ka mis tahes kindlustuste rajamist.

Samal ajal jõudis Frinovski erigrupp viimaks 59. piirivalvesalga Posjeti staapi, kust suundusid edasi Zaozjornõi kõrgendikule. Ametlikuks ettekäändeks nii kõrge ametiisiku (ikkagi tähtsuselt teine mees NKVDs) ilmumisele otse piirijoonele sai ikka seesama Ljuškovi põgenemise «uurimine». Kogu seda seltskonda saatma määrati leitnant Vinevitin, ametlikult snaiperina.

Mihhail Frinovski.

FOTO: Wikipedia

15. juulil jõudis Frinovski koos oma saatjaskonnaga, nende seas mainitud leitnant Vinevitin, Zaozjornõi kõrgendikule. Nagu nähtub dokumentidest, toimus aga edasi midagi täiesti ootamatut: Frinovski korralduse peale suundusid mõned tema saatjaskonna liikmed üle piirijoone ja hakkasid Mandžuuria poole peale jõudes demonstratiivselt maamõõdutegevust imiteerima. «Japono-mandžuurid» panid seda loomulikult tähele ja saatsid piiririkkujate juurde väikese grupi mehi. Päris piirini välja tulemata palusid sandarmid äärmiselt viisakalt Nõukogude seltsimeestel katkestada ebaseeaduslik tegevus Mandžuuria territooriumil.

Seltsimehed niisugusele «räpasele provokatsioonile» järele ei andnud ja leitnant Vinevitin võttis tüütu jaapanlase täpse püssilasuga pähe kohe maha, seda seltsimees Frinovski otsese käsu peale. Teise lasuga Vinevitin kõigest kergelt vigastas teist sandarmit, aga see ei olnud laskja viga: sandarmil lasti teadlikult minna, et ta kannaks juhtkonnale kõik üksikasjalikult ja värvikalt ette. Tapetud jaapanlase laibale tõmmati köis ümber ja veeti Nõukogude territooriumile.

Miks Frinovski ei kasutanud omaenda kaaskonna kõrilõikajaid, kelle seas kindlasti leidus ka täpsuslaskureid? Ei tea, igatahes ta neid sel korral ei kasutanud, ehkki võib-olla pidigi sel korral laskur olema nimelt kohalik, et ta igaveseks ka sinna kohale jääks.

Ühe FSB Piirivalve keskmuuseumi töötaja publikatsiooni kohaselt oli koos Vinevitiniga varjatud positsioonile asunud veel üks leitnant nimega Kurdjukov. Kes ta oli ja milline oli tema amet, ei ole öeldud. Kuid Punaarmee lahingumäärustiku (БУП-38) järgi «täpsuslaskur tegutseb lahingupaari koosseisus, täites esmajoones laskuri ja vaatleja ülesandeid».

Niisiis, kui üks leitnant oli snaiper, siis teine leitnant, tema paariline, järelikult täpsuslaskurite lahingupaari teine liige? Hilisemates dokumentides mainitakse Kurdjukovi just nimelt täpsuslaskurite salga ülemana: ühe allika kohaselt juhtis ta 12 täpsuslaskurist koosnevat rühma, teise järgi allus talle juba 20 täpsuslaskurit. Täpsuslaskurid on kõik eripärased isikud, kelle põhiülesanne on, kui taas tsiteerida määrustikku БУП-38, «täpsuslaskurite, ohvitseride, vaatlejate, suurtüki- ja kuulipildujameeskondade [...] ja üldse kõigi tähtsate, lühikeseks ajaks ilmuvate ja kiiresti kaduvate sihtmärkide hävitamine».

Nõukogude snaiper.

FOTO: Wikipedia.org

Isegi terve väekoondise (ringkond, rinne, armee, armeegrupp) peale on neid parimal juhul nii poolteistkümmend. Seetõttu tuleb mainitud suurusega täpsuslaskurite gruppi pidada ebatavaliseks ilminguks. Pealegi on vaja see veel kokku saada just konkreetse ülesande täitmiseks … Juba kolmest-neljast täpsuslaskurist koosnev rühm eriti tähtsa ülesande täitmiseks on suur asi. Selge see, et palju suuremat hulka snaipreid endaga kaasa ei võta: lõppeks on lennukid üpris pisikesed ja pealegi ei allunud Frinovski ametkonnale. Võib-olla pandi grupp kokku kohapeal - ehk kulus selleks just see kuu, mis jäi Frinovski Habarovskisse ja kõrgendikule jõudmise vahele?

Tähtaja mõttes tundub see küllaltki usutav, sest ei ole tarvis mitte ainult mehed välja valida ja kokku tuua, vaid neid on vaja ka kontrollida, selgeks teha eritingimused, õpetada mehed koos töötama, anda neile kätte ülesanded …

«Teil oli terve kuu aega valmistuda»

Selle juhtumi asjaolud, võib öelda, on dokumenteeritud õnneliku juhuse läbi: sündmusest teada saanud Kaug-Ida rinde juhataja Vassili Blücher saatis komisjoni Zaozjornõisse asja uurima. 24. juulil kohale jõudnud komisjon tuvastas järgmist: aset oli leidnud provokatsioon, mille kavandas ja teostas NSV Liidu NKVD riikliku julgeoleku peavalitsuse erigrupp salaja, saabudes rindejuhatajat teavitamata kohale Moskvast Habarovski ja Posjeti kaudu. Samuti selgitas komisjon välja, et osa Nõukogude piirivalvurite kaevatud kaevikuid ja paigaldatud traattõkkeid asub teisel pool piirijoont, juba Mandžuuria territooriumil.

Järgmine päev lendas diviisikomandör Sokolov polkovnik Grebennikule sisse: «Kus on öeldud, et piirijoonele tohib lasta komandeerivat koosseisu, kel ei ole vähimatki seost piiri kaitsmisega? Miks te ei täida käsku mitte lasta piirile inimesi ilma loata? [...] Teie ei täida käsku ja nüüd leiab armee staabiülem piirijoone tagant ühe kaeviku, kohe sealt ka traattõkked…»

Teinud kindlaks, et vahejuhtum provotseeriti Frinovski korraldusel, saatis Blücher Vorošilovile telegrammi, milles süüdistas siseasjade rahvakomissari esimest asetäitjat konflikti vallapäästmises. Marssal nõudis piirivalvejaoskonna ülema ja leitnant Vinevitini kohest vahi alla võtmist. «Blücher arvas, et selles konfliktis oleme süüdi meie,» sõnas oma ettekandes sõjanõukogus Štern. «Ta arvas, et 59. piirivalvesalgas pesitsesid provokaatorid, kes provotseerisid meid konflikti alustama, ja pidas selle konflikti kõige suuremaks süüdlaseks sapöör Vinevitinit, kes tappis piirijoone ületamise ajal ühe jaapanlase ja haavas teist.»

27. juulil sõitis Blücheri korraldusel uurimise jätkamiseks Zaozjornõi piirkonda uus komisjon, aga see kutsuti otsekohe tagasi Moskvast kõlanud järsu pealekäratusega: «Lõpetada jändamine komisjoniga ja viia ellu Nõukogude valitsuse otsus organiseerida jaapanlastele vastulöök!»

Vassili Blücher

FOTO: Wikipedia

Aga Blücher ei suutnud ikka veel tuuma ära tabada. 1. augustil 1938, kui Hassani juures käis juba lahing, võttis ta ühendust Vorošiloviga ja üritas rahvakomissari igati veenda, et kõiges on süüdi piirivalvurid, «et me hõivasime võõrast territooriumi ja et meil ei ole õigust seda teha». Ja üldse ei olevat veel liiga hilja kõike tagasi pöörata, lahendada probleem rahumeelselt ja läbirääkimistega.

Ja siis, andis Vorošilov sõjanõukogu istungil teada, «ilmuvad sellesse hoonesse seltsimehed Stalin ja Molotov. Me kutsume Blücheti otseühendusega välja …» Dokumendi kohaselt nägi see siiski pisut teisiti välja: kui Blücher oli Vorošiloviga ühendust võtnud, ütles too järsku marssalile, et vaat, koridoris sammus sinnapoole juhuslikult seltsimees Stalin ja samamoodi juhuslikult astus sisse Vorošilovi kabinetti ja tahab nüüd Blücheriga kõnelda. Nojah, eks ta ole: juhuslikult sõitis kaitse rahvakomissariaati, juhuslikult astus rahvakomissari kabinetti, juhuslikult otsustas rääkida Blücheriga just Vorošilovi kabinetist, ehkki oleks seda rahumeeli võinud teha oma Kremli kabinetist (või suvilast) - kus alles on «juhuslikke» kokkusattumisi! Vapustatud Blücher peaaegu kaotas kõnevõime.

Dokumenti kirja pandud kõnelus otseühenduse vahendusel on päris huvitav: «Öelge ausalt, seltsimees Blücher, kas teil on soov tõeliselt võidelda jaapanlastega? Kui teil sellist soovi ei ole, öelge see otse välja, nagu kommunistile kohane, aga kui soov on, siis ma arvaks, et teil tasub viivitamata kohale sõita…» Blücheri haleda lalina tõelistest süüdlastest lõikas Stalin läbi: «Seltsimees Blücher peab tõestama, et on jäänud Perekopi-aegseks Blücheriks…» Mis lahtimõtestatuna tähendas: miks sa ikka veel ei ole isiklikult tormanud, täägiga vintpüss käes, rünnakule, et hukkuda kangelasena lahingus?

Veel päris Stalin: «Aga öelge õige, Blücher, miks ei täideta rahvakomissari käsku pommitada lennuväega kogu meie territooriumi, mille jaapanlasesd on hõivanud, kaasa arvatud Zaozjornõi kõrgendikku?»

TB-3 pommitajad.

FOTO: aviaru.rf

Blücher tõi õigustuseks halvad ilmastikutingimused, lennuilma puudumise, aga lubas, et «lennuvägi tõuseb kohe õhku», ent lisas kohe, et «ma kardan, et niisuguse pommitamisega tabame me vaat et vältimatult ka oma väeosasid ja korea külasid.» «Mulle jääb arusaamatuks teie pelgus tabada pommitamise korral korea elanikke,» pareeris Stalin otsekohe, «nagu ka kartus, et lennuvägi ei suuda oma kohust täita udu tõttu. Kes on teil keelanud sõjalise kokkupõrke tingimustes jaapanlastega mitte tabada korea elanikke? Mis teisse üldse puutuvad korealased, kui jaapanlased peksavad hulgikaupa meie inimesi? Mida tähendab mingi pilvisus enamlikule lennuväele, kui see tahab kogu südamest astuda välja isamaa au eest? Ootan vastust.»

Nähtavasti alles sel hetkel taipas Blücher viimaks, et provokatsiooni autor pole üldsegi Frinovski, vaid Juht ise. Aga oleks pidanud mõistma kohe, sest teadis tegelikult sellest juba ammugi. Selle lobises välja Vorošilov ise, kui tegi 1938. aasta novembris peapesu I Primorje armee juhatajale Kuzma Podlasile: «Ettevalmistus konfliktiks algas, nagu teada, 7. juulil, ja teie kui armee juhataja olite kohustatud vastavalt paigutama oma väed ja võtma mitmeid meetmeid, mida tingis kujunenud olukord. Ettevalmistuseks oli teil täpselt kuu aega, umbes kuu aega. Te ju teadsite, et jaapanlased valmistuvad ründama, ja olite kohustatud aru saama, mida peate ette võtma.»

Piiril on veel kõik suhteliselt rahulik, jaapanlastel pole aimugi, et nad valmistavad seal midagi ette, aga vaat seltsimees Vorošilov juba teab seda. See on võtmetähtsusega hetk, sest siit tuleb järeldada, et kõigile, kellele tarvis, oli hiljemalt 7. juuliks teada antud otsusest alustada konflikti. Loomulikult sai sellise otsuse vastu võtta ainult üks inimene ja see ei olnud mitte rahvakomissar. Tema väljend «olite kohustatud aru saama» on tähenduslik - just selline oli Stalini stiil. Kahtlasevõitu, räpaste ja teravate ülesannete täitja pidi alati otsekui iseenesest mõistma, mida täpselt soovib Juht.

Punaarmee peasõjanõukogu 31. augusti 1938. aasta istungi protokolli on kirja pandud: «Teades juba varem jaapanlaste kavandatavast provokatsioonist ja valitsuse otsustest selles küsimuses [...] saanud juba 22. juulil kaitse rahvakomissari suunise viia kogu rinne lahinguvalmidusse, piirdus sm. Blücher vastavate käskkirjade andmisega ega võtnud tegelikke meetmeid piirivalvevägede toetamiseks. Selle asemel seadis ta 24. juulil täiesti ootamatult kahtluse alla meie piirivalvurite tegevuse seaduslikkuse Hassani järve ääres,» saatis Zaozjornõi kõrgendikule komisjoni, mis «avastas, et meie piirivalvurid on «rikkunud» Mandžuuria piiri 3 meetri ulatuses, ja seeläbi «tuvastas» meie «süü» konflikti puhkemises Hassani järve piirkonnas.»

Seltsimees Blücher «ei saanud aru», ehkki seltsimees Stalin oli nii väga arvestanud tema mõistmisega. Oli ju juba 1938. aasta mais kõige kõrgemal tasandil otsustatud, et käes on aeg muuta Punalipuline Kaug-Ida eriarmee tõeliseks rindeks - kas tõesti Blücher ei teadnud, milleks nii talitatakse? Marssal Zahharov toob mälestustes ära konkreetse kuupäeva: «juba 26. mail 1938 tutvustati kaitse rahvakomissari korraldusel Nõukogude Liidu marssalit V. K. Blücherit põhjalikult dislokatsiooniplaaniga ja talle anti teada Kaug-Ida vägede ülesanded. Lisaks anti talle teada kõik muud vajalikud algandmed.»

Muide, võib-olla Blücher saigi kõigest aru, aga langes iseenda punutud lõksu: ta oli juba pikalt Juhile kinnitanud, et «rinde väed on hea ettevalmistusega ja igas mõttes võitlusvõimelised» ning «vaenlase maal purustame vaenlase vähese verega, võimsa hoobiga»… Samal ajal teadis ta paremini kui keegi teine, et väed pole kuigi võitlusvõimelised ega suuda teoks teha Stalini püstitatud ülesannet ei kiiresti ega vähese verega.

Stalini Hiina manööver

Nüüdseks avalikustatud dokumendid tõendavad ilmekalt, et just Kreml täiesti teadlikult provotseeris konflikti, püüdes jätta siiski mulje, et süüdlased ja algatajad on jaapanlased. Mõistagi ei käinud Stalini plaanidesse pelk pusklemine jaapanlastega paari kõrgendiku pärast, aga täiemahulist sõda Jaapaniga ei kavatsenud ta samuti alustada.

Ülesande määras antud juhul kindlaks strateegiline mõõde. 1938. aasta märtsis toimus Austria liidendamine (Anschluss), millega Hitleri seisund maailmajaos tuntavalt tugevnes. 1938. aasta aprillis-mais järgnes esimene Sudeedi kriis, mis ähvardas vallandada suure sõja, milleks Stalin ei olnud veel valmis. Tšehhoslovakkia küsimuse tõttu teravnesid ühtaegu Moskva suhted Varssaviga. 1938. aasta suveks oli ilmselge Hispaania vabariiklaste vältimatu lüüasaamine, mis samuti tähistas Stalini poliitika läbikukkumist: tal ei õnnestunudki haarata Euroopat kahelt poolt pihtide vahele, milleks oli tahtnud ära kasutada just Hispaaniat. Prantsuse-Nõukogude 1935. aasta vastastikuse abistamine pakt kaotas igasuguse tähenduse.

Jaapani väed 1937. aastal Hiinas.

FOTO: Wikipedia

Eriti kehvad olid aga lood Kaug-Idas: 1938. aasta jaanuaris taas üleüldist pealetungi alustanud Jaapani väed saavutasid Kesk- ja Lõuna-Hiinas ühe võidu teise järel. Kui jaapanlased juulis liikusid Wuhani peale, oli Kuomintangi sõjavägi täieliku kokkuvarisemise äärel. Niigi habras Chiang Kai-sheki ja Mao kommunistide liit ähvardas põrmu pudeneda.

Moskva ei saanud kuidagi lubada, et Hiina väljub sõjast, sest hiinlased sidusid Jaapani jõude ega lasknud neil pöörduda Nõukogude Liidu vastu. Sisuliselt oli NSV Liit juba sellesse sõtta sekkunud: Hiinasse oli saadetud hiiglaslik kogus relvastust ja lahingumoona, Hiina sõjaväes tegutsesid Nõukogude instruktorid ja sõjalised nõunikud, isegi juba ainuüksi lendureid oli sel ajal Hiinas üle 500. Jaapanlased aga aina võidavad hiinlasi ja viimased räägivad juba avalikult: meil ei ole enam jõudu vastu panna, nii et sekkuge sõtta või …

Otseseks sõjategevuseks Jaapaniga ei olnud Nõukogude Liit valmis: põhijõud olid seotud Euroopaga, kus küpses midagi palju suuremat. Järelikult tuli aega viitmata ja tsrmukalt demonstreerida toetust Hiinale, mis lubanuks edasi lükata Chiang Kai-sheki ja kommunistide koalitsiooni lagunemise ning jätkata sõda, mis ühtlasi pärssinuks jaapanlaste võimet haarata enda valdusse kõik Hiina ressursid. Mis omakorda tähendas, et tuli korraldada sõjaline kokkupõrge, küll mitte suur, aga piisav, et siduda jaapanlaste käed ja takistada neid paiskamast lisajõude Mandžuuriast Hiinasse.

Välja valitud demonstratiivse väljaastumise koht oli peaaegu ideaalne: otse Nõukogude Liidu, Mandžuuria ja Korea piiri kokkupuutekohal, kust I Primorje armee võis anda löögi ühendusteedele ja sidekanalitele, mis ühendasid Jaapanit mandril tegutsevate vägedega. Samuti näidata Hiina partneritele valmisolekut viivitamata ja tõhusalt abi osutada. Lõpuks andis see ka võimaluse näidata nii võimalikele liitlastele kui ka püsivatele vingameestele ja vaenlastele, et Punaarmee on tugevam kui eales varem.

Ent selle demonstratiivse väljaastumise ettevalmistuste ajal ei tohtinud mingil juhul ise sattuda ennetava löögi ohvriks just jõudude siirmise kõige ebasobivamal hetkel - teatavasti on kõik armeed kõige haavatavamad vahetult positsioonile asumisele eelnevatel päevadel. Aga nimelt sel ohtlikul hetkel jooksis jaapanlaste poole üle Ljuškov, kellest vastane sai väga põhjaliku ülevaate asjade tegelikust seisust. Saadud andmete põhjal oli Jaapani väejuhatus sunnitud kibekähku ümber mängima senise operatsioonide kava ja kaotama sel moel väärtuslikku aega. Mida oligi tarvis.

Nõukogude propagandapilt Hassani järve lahingust.

FOTO: Wikipedia.org

Hassani juures läks kõik teisiti, kui oli kavandanud Stalin: miski ei kulgenud kiiresti, võõral territooriumil ja vähese verega ka hakkama ei saadud. Vorošilov oli sunnitud tunnistama: «Hassan oli võit [...] ärge liigselt erutuge, see oli väike võit ja pealegi läks meile kalliks maksma, me oleksime võinud, kordan, oleksime võinud ka saavutada palju säravama, palju rabavama võidu vähese verega.»

Sõjateaduste doktori Aleksandr Korabelnikovi andmeil olid Nõukogude poole pöördumatud kaotused 1943, sanitaarsed kaotused 3279, kõik kokku minimaalselt 5222 inimest. Jaapani kaotused olid palju tagasihoidlikumad: 1440 inimest, neist 525 hukkunut ja 914 vigastatut. See ei tohiks üllatada: mis lahinguväljaõppest seal ikka rääkida, kui kogu võhm läheb ainiti «rahvavaenlaste» otsimise peale, rooduülemad aga, kui osundada Šterni, «vahetusid 1938. aasta jooksul keskmiselt viis korda» ning armeegi staap «oli mehitatud kõige enam 15-20% ulatuses.»

Niisiis, kiidelda ei olnud õieti millegagi, aga lahingut Hassani järve ääres kiirustati kuulutama triumfiks ja täielikuks võiduks. Sealjuures ei olnud Nõukogude väed suutnud jaapanlasi välja lüüa Bezõmjannõi ja Zaozjornõi kõrgendikult - relvarahu sõlmimise ajal olid neil jätkuvalt Jaapani sõdurid. Punaarmeelased tõusid taas neile alles siis, kui jaapanlased relvarahu ametliku sõlmimise järel sealt lahkusid. Aga kui ka tellitud triumfi asemel tuli välja täielik põrumine, oli seda hädavajalikum suurejooneliselt tähistada triumfi.

Marssal Blücher kaotas oma viimse võitluse. Kaotati ka kokkupõrge jaapanlastega. Kuid see ei olnud strateegilise tähtsusega kokkupõrge. Siiski «viivitamata ja tõhusa» abi osutamise demonstreerimine tuli Stalinil välja, nagu õnnestus ka edasi lükata Chiang Kai-sheki ja kommunistide koalitsiooni lagunemine ja vältida Jaapani-Hiina sõja «enneaegset» lõppemist, võttes jaapanlastelt võimaluse paisata massiliselt värskeid jõude Mandžuuriast Kesk-Hiinasse just kõige otsustavamal hetkel …

Tõsi, vähe oli neid, kes toona mõistsid, mis peitub tegelikult Stalini käikude kombinatsiooni taga. Pealegi need, kes teadsid ülemäära palju provokatsiooni tagamaadest, mis vallandasid «Hassani järve sündmused (nagu Nõukogude propagandistid väga tagasihoidlikult kokkupõrget nimetama hakkasid), koristati kiiresti lavalt, kõik otsad üritati vette peita. 1938. aasta novembris jõudis kätte Blücheri lõpp, samal ajal vahistati (ja hiljem likvideeriti) Ježov, peagi ka Frinovski (ja kohe kindlasti ei jäänud ellu ükski tema kaaskondlane, kes oli tema sabas kõrgendikule suundunud), veel 1938. aasta lõpus vahistati (ja seejärel lasti maha) Kaug-Ida küsimusi kureerinud välisasjade rahvakomissari asetäitja Boriss Stomonjakov. Enesestki mõista ei saanud elupäevi jätkata leitnant Vinevitin, kes laskis Frinovski korraldusel maha Jaapani sandarmi - selliseid tunnistajaid ei jäeta kunagi ellu.

Seepärast juhtuski ametliku versiooni järgi nii, et kui leitnant Vinevitin ööl vastu 1. augustit pärast lahinguülesande täitmist (läbipääsuteede rajamine läbi jaapanlaste miinivälja) oma positsioonile naasis, ütles ta vale salasõna, mille peale tunnimees laskis ta maha. Postuumselt omistati talle Nõukogude Liidu kangelase nimetus. Leitnant Kurdjukovi leiab samuti autasustatute seast. Tema pälvis Lenini ordeni ja ehkki käskkirjas pole märgitud, kas postuumselt või elavana, ei esine selle piirivalvuri nimi siiski enam üheski dokumendis…

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane