:format(webp)/nginx/o/2019/06/30/12314492t1hcb7c.jpg)
Katkend Nikolai Pirogovi raamatust «Elu küsimusi. Vana arsti päevik».
Rahapuu, apteekri imerohi ja aisakell sooles
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas ka ei oleks 1830. aastate Baltimaade kultuursed inimesed meie ees kiidelnud oma talupoegade vabadusega, oli näha, et selle vabadusega ei ole sugugi kõik korras.
Külarahva viletsust ei olnud võimalik varjata ja ega ka mõisnikud erilises õnnejoovastuses ei elanud ning mõisadki läksid aina rentnike kätte (kes välispidiselt meenutasid mulle kangesti Edelakrai poola rentnikke). Põhjuseks peeti eesti talumeeste tölplust ja idiotismi.
Ma ei tea, kuidas praegu, aga tol ajal oli käibel terve hulk lookesi eestlaste kaasasündinud tölpluse ja piiratuse kohta. Näiteks räägiti tõestisündinud loo pähe, et üks talupoeg, saanud kuulda, et raha võib panna kasvama ja saada siis tagasi nii raha kui ka täiendava aastaprotsendi, kaevanud kohe sada rubla aastaks otsaks maa sisse. Kui siis aeg täis sai, kaevas ta raha jälle välja ja luges mitu korda üle, pärast mida tõttas hakkaja eestlane vallakohtuniku juurde, ulus ja mörises ja kaebas, et teda on röövitud.
«Aga mida siis ja kui palju sinult rööviti?» pärib kohtunik.
«Ma tean,» ütleb eestlane vastu, «tean ainult seda, et matsin maha sada rubla.»
«Ja kui palju sa siis üles kaevasid?» päritakse tema käest.
«Oli jälle ainult sada rubla.»
«Aga mida ja kelle peale sa siis kaevata tahad?»
«Mulle ju öeldi, et selline kõrvale pandud raha peab kasvama ja rohkemaks minema, aga miks siis minu raha oli aasta otsa täiesti kasutuseta, aga ikka midagi juurde ei tulnud?»
/nginx/o/2019/06/30/12314495t1h6883.jpg)
Eestlaste suutmatus arvutada ja kujutlusvõimet tarvitada torkas tõepoolest silma.
Munade, vähjade jms ei osanud talupojad turul teisiti kaubelda, kui lugesid iga ühiku eest ühe vaskmündi. Osteti näiteks mune, mis maksid kopika: ostja võtab ühe muna ja annab kopika vastu, siis võtab teise muna ja jälle annab kopika vastu. Seda olen ma oma silmaga näinud.
Kliinikus tuli samuti ette äärmiselt naljakaid qui pro quo*, mis ei näidanud eestlasi kuigi taiplike inimestena.
Haigetele talupoegadele antud ravimid läksid neil päris sageli segi, nii et väliselt tarvitatavaid pruugiti seesmiselt ja sissevõetavaid välispidiselt. Räägiti isegi üht äärmiselt naljakat lugu pudelikorkide ravitoimest eestlastele.
Sai üks haige talupoeg kord kliiniku apteegist mingi ravimi ja kadus silmapiirilt. Kuu aja pärast tuli ta jälle kliinikusse ja palus sama ravimit, mis tema sõnul oli haiguse kohe minema pühkinud, aga et haigus pöördus siiski tagasi, tuli ka tema taas ravimit küsima. Otsiti kliiniku ülestähenduste seast, apteegiraamatutest, päriti praktikantide käest, viimaks apteekri enda käest, kes mäletas haiget hästi, ja nii sai too ravimi kätte.
Peatselt oli talupoeg kliinikus tagasi ja kinnitas, et talle ei olnud antud üldse mitte sama ravimit, mida anti varem ja mis ta kohe terveks tegi. Talle anti uuesti sama ravimit, ainult et veidi kangemat. Ikka ei olnud vähematki abi.
«Jumala nimel, andke mulle ometi sedasama ravimit, mida ma esimene kord sõin!» anub haige maani kummardudes.
«Mis mõttes sõid? Ravim oli ju vedel!»
«Nojah, oli küll,» sõnab mees, «aga selles vedelas ujusid ringi mingid kribalad, mis mind avitasidki, kui ma nad ära sõin.»
Vaat kus on alles lugu!
Haige jutt äratas kliinikus huvi ja asja hakati uurima. Apteeker viimaks taipas, milles on asi, ja algul küll nagu kõhkles ja kahtles ja oleks justkui tahtnud midagi varjata, aga siis ei pidanud vastu ja tunnistas üles, et tal olid mõned vanad suured pudelid, kuhu oli korke sisse jäänud. Ja ühte sellisesse pudelisse oligi siis valatud ravim, mis nii palju kära tekitas.
/nginx/o/2019/06/30/12314496t1h3e94.jpg)
Eestlaste terasest taibust ei anna kuidagi märku ka aisakell, mis minu ajal paiknes kliiniku kabinetis ja mille Moier oli välja tõmmanud ühe eestlase pärasoolest. Too oli kannatanud kõhukinnisuse käes ja selle asemel, et aidata igatmoodi kaasa kinnijäänu väljutamisele, tuli hoopis mõttele suruda see sügavamale keha sisse. Kelluke läks päris sügavale ja kulus hulk vaeva, enne kui see mõne päevaga kätte saadi.
Aga mõistagi ei tõestanud kõik need tunnistused eestlaste tõlpluse kohta veel, nagu oleks tölplus tõepoolest külarahva vaesuse peamine põhjus.
Esiteks juba sellepärast, et eestlane oma arenematusele vaatamata ei ole laisk, vaid on visa ja kannatlik, mida on võinud kõik meist oma silmaga näha, kes on maal käinud ja jälginud, millise visa tööga tuleb kündjal üles harida kividega üle külvatud põllupind. Siis tuleb öelda, et Baltimaadel ei ela üksi eestlased, aga ülejäänud elaniikkond - leedulased, lätlased - on tšuhnaadest väga erinevad. Asjata ei seisa lätlase keel päris lähedal sanskritile; lätlane seisab palju lähemal ka slaavi hõimule. Teda ei nimeta mitte keegi idioodiks.
Kohe meie esimesest Derpti saabumise päevast peale teenis meie juures üks abielupaar: mees eestlane, naine lätlanna. Mehe nimi oli Johann, tšuhnaale tüüpiliselt pikatoimeline, raskemeelne, taipamatu, muide, väga aus ja töökas, sobis eriliselt tassima igasuguseid raskusi, sest oli tugev jässakas mees.
Ülimalt naljakas oma kohmakuse ja kõigile eestlastele omase suutmatuse tõttu öelda t-tähe ees välja s-tähte: stakan kõlas tema suust takan, Stiefel aga Tiefel. Täiesti teist tegu oli Johanni abikaasa, lätlanna Lena: vilgas, alati millegagi ametis, korralik ja puhas, täpipealne, alati puhtas valges tanus ja põllega, jõudis igale poole, kuhu vaja, ja jõudis igale poole kaks korda kiiremini kohale kui mees, mõistis hästi saksa keelt, nii et rääkis ka mehe eest, oskas hästi arvutada ja lugeda.
Lena oli pietist ja veetis pühade hommikud palvemajas, kus luges ja laulis psalme. Vahetevahel, kui Lena oli üksi toas, laulis ta poolihääli palveid. Lena teenis koguni kümme aastat minu ja Inozemtsevi juures, kui me elasime koos kliinikus, ja veel viis aastat, kui ma olin Derptis professor; sel ajal oli ainiti tema õlul kogu minu majapidamine, teist teenijat mul ei olnud, ja isegi siis (seda juhtus küll harva), kui minu juurde tuldi veetma professorite õhtut, jõudis Lena kõigega väga täpselt täiesti üksi hakkama saada. Mitte kordagi ei läinud midagi kaduma, mitte kordagi ei kulutatud midagi üleliia, mitte kordagi ei läinud ma Lenaga vaidlema ja ei öelnud mina talle ega tema mulle mitte ükski kord ühtegi jämedat sõna.
Kui ta oli korraga minu ja Inozemtsevi teenija, siis võis ainult imetlust tunda tema taktitunde ja leidlikkuse üle noorte inimeste seltskonnas, kes tihtipeale Inozemtsevi poole kogunesid ega hoidnud ennast mitmesuguste väljendustega tagasi. Lena muidugi kuulis kõike, aga tegi näo, nagu ei kuuleks ega pööraks pisimatki tähelepanu, ning kui keegi läks liiga kaugele, pöördudes oma lobaga otse tema poole, siis katkestas Lena teda nii osavalt ja viisakalt, et noormees kohe suu kinni lõi.
/nginx/o/2019/06/30/12314499t1h9f54.jpg)
Mulle avaldas alati suurt muljet eestlaste ja lätlaste suhtumine saksa kultuurikihti. Niipea kui eestlane või lätlane tegi asja linlase, käsitöölise, linnakooli õpilasega, niipea muutus ta või üritas muutuda puhtavereliseks sakslaseks. Ja veel kui palju asjatundlikke ja andekaid, saksa ja mittesaksa nimega arste ja meistreid jõudis eestlaste ja lätlaste keskelt saksa intelligentsi sekka!
Minu ajal paljud sellised üleläinud unustasid ja püüdsid kõigest väest unustada oma päritolu, varjasid seda või vaatasid oma rahva peale upsakalt ülalt alla. Nüüdisajal, tundub, on tekkinud mõningane reaktsioon. Ma olen ainult teenija käest kuulnud isandate ja rahva vahelisest vaenust. Lena rääkis mulle, et talupoegadele ei meeldi saksad (isandad), aga enda kohta ei öelnud midagi, pidades ennast juba teise, kultuursema kihi liikmeks.
Külarahva viha või vähemasti ebasõbralikkus sakste vastu hakkas ilmnema 1830. aastate lõpul, eelkõige näljahädade ajal, ja siis hakati valjema häälega kõnelema puudujääkidest, lünkadest ja möödapanekutest põlluasjanduses. Venelased, kes olid kursis Baltimaade külarahva meeleoluga, ütlesid esimesena välja, et viletsus ja rahulolematus ei tulene mitte rahva laiskusest ja tölplusest, vaid sellest, et nad jäeti vabakslaskmise käigus ilma maata. Nii see on, aga meie rahvasõbrad unustasid ja unustavad seniajani, et kuuekümne ja enama aasta eest ei olekski meil olnud kuidagi teisiti võimalik vabastada talupoegi pärisorjuse ikkest, kui et tuli jätta kogu maa mõisnikele. Tolle aja pärisorje ja pärisorjust ei saa kuidagi tänasega võrrelda.
Vene keelest tõlkinud Marek Laane
*Äravahetamisi, otsetõlkes ladina keelest «mis mille asemel».