:format(webp)/nginx/o/2019/06/30/12314443t1h4938.jpg)
Hassani lahing kuulutati koheselt suureks võiduks ehkki uhkust tunda polnud õieti mitte millegi üle, kirjutab vene ajaloolane Vladimir Voronov Radio Svobodas.
Vladimir Voronov: kuidas Stalini provokatsioon lõppes Punaarmee põgenemisega 1. osa (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Venemaal ka tähistatakse Halhõn goli lahingu 80. aastapäeva, siis harjumuspärases hurraapatriootlikus stiilis, juba Stalini ajal tarvitusele võetud propagandistlike stampväljenditega: «Jaapani ettekavatsetud sõjategevus NSV Liidu vastu», «järjekordne agressiooniakt Jaapani üldise plaani raames luua platsdarm agressiooniks NSV Liidu vastu», «katse saada revanš «häbiväärse lüüasaamise» eest 1938. aastal Hassani järve ääres»…
Halhõn goli sündmuste tausta ei saa vaadelda lahus Hassani järve kokkupõrkest, mille ametliku tõlgenduse kohaselt provotseerisid Nõukogude territooriumile tunginud jaapanlased. Just neile andiski Punaarmee (koos piirivalvuritega) hävitava löögi. Kuigi võidukate lahingute järel pole muidu kombeks massiliselt represseerida sõjaväelaste kõrgemat ešeloni ning vahistada võidukate vägede juhataja ja peksta ta ülekuulamistel vaeseomaks …
Põgenemine eriti suures mastaabis
Hassani lahingule eelnes vähemalt samavõrra tähenduslik sündmus. 1938. aasta 13. juuni varahommikul pidas marionettriigi Mandžukuo piirivalvetoimkond kinni ebatavalise piiririkkuja, kelleks osutus 3. järgu riikliku julgeoleku komissar Genrihh Ljuškov. Arvatakse, et see oli kogu Nõukogude ajaloo kõige kõrgem ülejooksik: ta ei olnud pelgalt 3. järgu riikliku julgeoleku komissar (mis toonase «teenistusastmete tabeli» järgi võrdus korpusekomissariga), vaid lausa NKVD Kaug-Ida valitsuse ülem. Nii kõrgeid tšekiste ei olnud NSV Liidust põgenenud varem ega põgenenud ka hiljem.
/nginx/o/2019/06/30/12314264t1h2ce7.jpg)
Kättesaadavad allikad kinnitavad, et Ljuškov rääkis jaapanlastele ära kõik, mis teadis - või, olgu, peaaegu kõik. Teavet oli tal tohutul hulgal, ka delikaatset, NKVD keskaparaadi, kõrgemate partei- ja riigitegelaste kohta, eriti Kaug-Idas.
Aga mis peamine, oma ametikoha tõttu oli Ljuškovil ligipääs ka tohutule hulgale puhtsõjalistele andmetele, sest nii Üksik punalipuline Kaug-Ida armee kui ka Vaikse ookeani laevastik ja Amuuri flotill, mis allusid operatiivselt Kaug-Ida armeele, kuulusid kõik vastavate eriosakondade vastutusalasse. Eriosakondade kogutud teave jõudis Ljuškovi kätte nii selle tõttu, et ta oli NKVD Kaug-Ida valitsuse ülem, kui ka selle tõttu, et ta oli ÜK(b)P Kaug-Ida kraikomitee büroo liige. Ja enesestki mõista oli ta kursis otseselt talle alluvate piirivalveasutuste ja piirivalvevägede asjadega.
Võib arvata, et Ljuškov andis jaapanlastele teada nii Kaug-Ida armee ja NKVD vägede asukohad, numbrid, isikkoosseisu nominaalsuuruse ning tehnika ja moonaga varustatuse nominaaltaseme, ühtlasi ka andmeid Vaikse ookeani laevastiku kohta. Samuti kõneles ta (ilmselgelt küll mitte kõigist ja mitte väga üksikasjalikult) talle teadaolevatest probleemidest, mille olid tinginud organiseerimisalased vajakajäämised, rannikupiirkonda lennuväljade rajamisel tekkinud edasilükkamised ja katkestused, probleemid angaaride rajamisel ja sisustamisel, soojustatud laoruumide ja sõjatehnikale ette nähtud varjualuste rajamisel jne jne.
Jaapani kindralstaabi endised ohvitserid kinnitasid, et «andmed, mida meile edastas Ljuškov, olid erakordselt väärtuslikud. Tema kätte oli jõudnud informatsioon Nõukogude Liidu relvajõudude kohta Kaug-Idas, nende paigutus, andmed kaitserajatiste ehitamise ja tähtsamate kindluste kohta …»
Ljuškovilt saadud teabe juures Jaapani sõjaväelasi «vapustas, et vägedel, mida Nõukogude Liit võis koondada Jaapani vastu, oli, nagu selgus, otsustav ülekaal …» Jaapani kõrgem juhtkond avastas enda üllatuseks, et «keiserlik sõjavägi ei olnud sugugi valmis sõjategevuseks Nõukogude Liidu vastu». Eriti vapustas jaapanlasi «äkitselt» ilmnenud üüratu jõudude erinevus: kui Tokio võis NSV Liidu vastu välja panna üheksa diviisi, siis NSV Liit, kui uskuda Ljuškovi, võis sellele vastu panna 28 laskurdiviisi ja tarviduse korral isegi 58.
/nginx/o/2019/06/30/12314267t1h0e88.jpg)
Pealegi ei olnud Nõukogude Liidul ülekaal ainult meestes, vaid ka tehnikas: 2000 Nõukogude lennuki vastu oli Jaapanil panna pelgalt 340, Kaug-Ida armee 2725 tanki ja 226 soomusauto vastu (siinkohal ei ole arvestatud Nõukogude vägesid Mongoolias) 170 tanki. Samuti olid Nõukogude väekoondised suunatud Kwantungi armee kõige haavatavamate lõikude vastu, kujutades ohtu tervele jaapanlastele paremale tiivale mandril: potentsiaalne löök tiivalt oleks otsekohe sundinud lõpetama kõik operatsioonid Kesk- ja Lõuna-Hiinas.
Nõukogude Liidu otsene sekkumine sõjategevusse Hiinas, nii arvati vähemalt keiserliku armee kindralstaabis, toonuks kaasa Jaapani armee vältimatu lüüasaamise. Ühe Jaapani kindralstaabi töötaja mälestuste kohaselt olevat kõigi pead toona «olnud ametis üheainsa küsimusega: kas me jõuame vajaduse tekkides oma väed Hiinast välja tuua ja kuidas halvata Nõukogude Liidu plaanid sekkuda sõjategevusse Hiinas». Suunavahetus Tokio sõjalistes ja poliitilistes plaanides oli kardinaalne: jaapanlased kinnitasid raudkindla veendumusega, et Nõukogude Liidul on kavas ära oodata, kuni Jaapan kurnab ennast sõjas Hiinaga välja, ja siis Jaapanit rünnata.
Just selles vaimus esines 29. novembril 1938. aastal sõjatööstusettevõtete juhtide konverentsil kindral Hideki Tojo; «NSV Liit, kes on võtnud tarvitusele abinõusid Jaapani-Hiina kokkupõrke venitamiseks, püüdleb ammendada meie sõjalisi võimeid ja seeläbi luua endale soodsad tingimused järgnevaks Jaapani-Nõukogude sõjaks…»
Sealjuures ei saanud jaapanlased Ljuškovilt sugugi mitte liialdatud, vaid enam-vähem tõele vastavaid andmeid. Mõningat moonutust võib täheldada ainult selles olulises osas, mis puudutab Nõukogude relvajõudude kvaliteeti. Andnud jaapanlastele edasi ülimalt väärtuslikku sõjalist teavet, ei pannud Ljuškov rõhku peamisele, nimelt selle kvantiteedi poolest võimsa inim- ja tehniliste ressursside kogumi katastroofiliselt viletsale lahinguvalmidusele, mida olid põhjustanud lakkamatud puhastused väeosade ja -koondiste juhtiva, poliitilise ja halduspersonali seas, mille korraldamises oli Ljuškov isiklikult aktiivselt osalenud.
Kuid Hassani lahinguni jäi veel poolteist kuud, mistõttu Ljuškovi edastatud teave ei tähendanud mitte niivõrd tõelust, kuivõrd võimalikku ohtu, mida jaapanlastel ei olnud võimalik üksikasjalikult üle kontrollida - muide, sellesama Ljuškovi tõttu. Tolle poolt 1937. aasta sügisel Moskva korraldusel läbi viidud Kaug-Ida krai korea elanikkonna massiline küüditamine oli ühtaegu tähendanud Jaapani agentuurvõrgu täielikku likvideerimist.
Õigupoolest selle jaoks aktsioon algselt oligi välja mõeldud: soovimata kulutada liigselt aega ja vaeva Jaapani spioonide ükshaaval püüdmisele, kavatseti eemaldada terve rahvakiht, kelle seas Jaapani luure suutis suhteliselt edukalt tegutseda. Igal juhul puudus jaapanlastel võimalus kontrollida ja täpsustada andmeid Nõukogude jõudude tugevdamise arengu ja tulemuslikkuse kohta Amuuri keskjooksu ning Ussuuri ja Daubi-he jõgede asjakohastes lõikudes.
Topograafilised mõistatused
1930. aastate teisel poolel muutusid kokkupõrked Nõukogude-Hiina ja Nõukogude-Korea piiril ühelt poolt Jaapani sõjaväelaste ja mitmesuguste Mandžukuo relvarühmituste liikmete ning teiselt poolt Nõukogude piirivalvurite vahel lausa igapäevaseks.
Mõnikord kavatsetult, mõnikord ka kogemata tungisid jaapanlased Nõukogude territooriumile, Nõukogude piirivalvurid aga Mandžuuriasse. Sõjaajaloolane Vladimir Milbahh kirjutab, et 1930. aastate lõpul olid vahejuhtumitesse üha tihedamini segatud regulaarväelased, «kes püüdsid kindlaks määrata vastaspoole lahinguvalmiduse taset».
/nginx/o/2019/06/30/12314274t1h7411.jpg)
Arhiividokumentidele tuginedes väidab ajaloolane, et «1937. aastal tavatses Nõukogude pool korraldada neutraalsele territooriumile käsikuulipildujatega varustatud komandöride ja punaarmeelaste reide, et tulistades paljastada Jaapani-Mandžuuria vägede kaitsesüsteem».
Mõlemad pooled saatsid üle piiri luure-diversioonirühmi, külvasid teineteist üle suurtükitulega ja isegi uputasid vastastikku sõjaväekaatreid … Kuid kõik need kokkupõrked olid pisikesed, ükski neist ei kasvanud üle tõsisemaks lahinguks.
Ent 1938. aasta juulis puhkes näiliselt igapäevasest kokkupõrkest kahe piiril asuva kõrgendiku ümber järsku erakordse intensiivsusega konflikt. Nõukogude pool pani Hassani lahingus välja 22 950 sõjaväelast ja väga palju tehnikat: algul 237 suurtükki, veidi hiljem suurendati suurtükigrupeeringut 610 toruni (andmed pärit kindralleitnant Vladimir Djatlovilt, Mihhaili suurtükiväeakadeemia ülemalt aastail 2009-2013), vähemalt 285 tanki (ja teadmata hulga soomusautosid), 680 sõjalennukit.
1938. aasta septembri lõpuks, pajatas mälestustes marssal Matvei Zahharov, kes toona teenis Punaarmee kindralstaabi ülema asetäitjana, oli «lisaks vägedele, mida oli taotlenud V. K. Blücher, sinna saadetud täiendavalt veel 167 200 meest».
Kinnitatakse, et Nõukogude vägede vastas olevat seisnud tervelt kolm jalaväediviisi, ratsarügement, soomusväed, mehhaniseeritud brigaad, kolm üksikut kuulipildujapataljoni, 70 lennukit, üle 200 suurtüki ja ühtekokku üle 20 000 mehe.
Kuid need on Nõukogude propagandabrošüüride andmed. Tegelikult osalesid sõjategevuses ainult nõndanimetatud Korea armee koosseisu kuulunud Jaapani 19. jalaväediviisi üksikud allüksused. Nagu kinnitavad dokumendid, sõdis Jaapani poolel 6814 meest, mis tähendab, et lahinguväljal ületas Nõukogude sõjaväelaste arv jaapanlasi enam kui kolm korda.
Lennukeid ja tanke jaapanlased ei kasutanud - üldse mitte ühtegi. Nagu ei kasutanud ka müütilisi soomusronge ega mehhaniseeritud brigaadi. Mis puudutab suurtükiväge, siis kirjutab kindral Djatlov, et juba konflikti algul «Nõukogude suurtükivägi ületas Jaapani oma arvuliselt enam kui kolm korda». Kaks kolmandikku kogu Jaapani maaväest - 23 diviisi - oli koondatud Hiina rindele, mistõttu jaapanlased ei põlenud soovist Nõukogude Liiduga «tõeliselt» sõdida ega isegi mingit «jõuproovi» korraldada.
/nginx/o/2019/06/30/12314286t1h32e4.jpg)
Sellest hoolimata sai ränk lööming kahe künka pärast tillukesel maalapil ometi teoks. Isegi Venemaa ametlikud sõjaajaloolased tunnistavad läbi hammaste (tsiteerin siin kogumiku «Piiril sõudvad sünged pilved …» («На границе тучи ходят хмуро …») eesõna), et «sõjalise strateegia, aga ka operatsioonikunsti vaatepunktist ei andnud selle maatüki valdamine mingeid eeliseid ei Jaapanile ega Nõukogude Liidule». Nõukogude propagandistid kinnitasid alati, et strateegilised eelised olid ainuüksi Jaapani päralt.
Muide, Venemaa uurijate põhimass väidab seniajani, et kurikuulsad künkad - Bezõmjannõi ja Zaozjornõi - olid strateegiliselt olulised, kuivõrd neilt olevat ühe autori sõnul olnud «hästi vaadeldav ja sõja korral laskekaugusel Vladivostok». Küngastelt on Vladivostokini linnulennult 130 kilomeetrit. Tollased kõige võimsamad Jaapani laevakahurid suutsid tulistada 18-19 kilomeetri kaugusele.
Venemaa riiklikus sõjaarhiivis tallel hoitavas lahingutegevuse aruandes kinnitatakse: «Jaapani sõjardite plaanid niisiis seisnesid [...] selles, et Zaozjornõi kõrg. hõivamisega kindlustada endale strateegiliselt soodne seisund Promorje suuna piirilõigu lõunaosas.» Kuid see ei ole kooskõlas geograafia ja topograafiaga: Nõukogude poolel moodustavad sood, lodud, järved, künkad, arvukad järskude seintega jäärakud peaaegu läbimatu padriku. Ning neilt künkailt muud peale selle padriku näha polegi, nii et isegi «strateegiline kordaminek» ja küngaste enda valdusse saamine - üheainsa diviisi osalise koosseisuga! - ei oleks jaapanlasi kuidagi edasi aidanud.
Nõukogude poolel viis piirikõrgendikele üksainumas, täiesti lagunenud muldtee. Sõjategevuse piirkonnas on, öeldakse operatsiooni insener-tehnilises aruandes, «erakordselt vilets teedevõrk, mis koosneb sisuliselt ühestainsast parandusi saanud teest [...] ja mitmest vähesõidetavast [loe: läbimatust] külavaheteest». Kõik sillad sel ainsal teel «olid lagunenud», külavaheteedel polnud neid üldse. Vihmasadude järel, «mis Posjeti rajoonis on õige tavalised», olid teed vaevu läbitavad, pikemaajalise sadamise järel aga «autotranspordile täielikult läbimatud». Isegi siis, kui vihma sadas ainult Mandžuurias, «kõik nõod ja teed Pakšekori rajoonis ja Zaretšjes ning tee Marmorneemele muutusid soodeks ja järvedeks». «Sisuliselt,» kandis 26. novembril 1938 sõjanõukogu istungil kaitse rahvakomissariaadis ette korpusekomandör Grigori Štern, «selles suunas teid ei lähe, on suund, mida mööda kord kolme päeva tagant sõidab piirivalvetoimkonna vanker või auto. Zaretšje ja Sandokantszi rajoonis katkestavad teid ojad. Sillad puuduvad ja vihma kestes muutuvad need ojad mäslevateks jõgedeks …» Praegugi on seal ainult üks tee - seesama muldtee …
/nginx/o/2019/06/30/12314290t1h4877.jpg)
Teise poole olukord «topograafiaga» oli mõnevõrra teistsugune, aga peamist asja ei ole märganud ükski Nõukogude või Venemaa uurija. Osundan Šterni: «Jaapanlastele oli see ala palju soodsam. Jaapanlastel on selles suunas palju teid, raudtee viib otse lahinguväljale välja. Jaapanlased vedasid kõike raudteel ja neil olid laialdased võimalused liikuda veeteid mööda.»
Vaatame uuesti lahingutegevuse aruannet: «Kõigist rajoonidest valitsevad Korea-Mandžuuria ja NSV Liidu piiri rajoonis erakordsed tingimused», sest Mandžukuo territooriumil «piirist 18-20 km kaugusel kulgeb kaks paralleelset Korea sadamatest algavat magistraali, mis asuvad Zaozjornõist parajal kaugusel, et neid suurtükitulega tabada …»
Teisisõnu oli Nõukogude suurtükiväe laskeulatuses kaks strateegilise tähtsusega magistraali, mida mööda varustati Hiinas sõdivaid Jaapani vägesid! Juba ainuüksi oma viibimisega selles piirkonnas kujutasid Nõukogude väed suurt ohtu jaapanlaste tähtsaimale strateegilisele ühendusteele.
«Ranami-Tumeni raudteeliin,» öeldakse dokumendis, “[...] erakordselt suure tähtsusega kui ühendustee, mis seob Mandžuuriat Korea ida- ja kaguosa sadamatega. Nende sadamate kaudu tuuakse enamik vägesid Jaapanist Koreasse, märkimisväärne protsent toodud vägesid liigub Ranami-Tumeni raudteeliini pidi edasi Mandžuuriasse. Korea kirdeosa piirialal Mandžuuriaga läbib üle kümne suurepärases korras maantee, mis täiendavad võimalusi vägesid ja varustust vajalikesse kohtadesse toimetada, sest Korea sadamad - Seishin, Rashin, Yuki - suutsid ööpäevas maha laadida kaks jd [jalaväediviisi], raudtee aga suutis maksimaalselt ära vedada 1-1,5 diviisi.»
Niisiis oli tegemist tohutu strateegilise sidesõlmega, löök mille pihta lõiganuks Kwantungi armee metropolist ära (nii 1945. aastal juhtuski), kuid ükski Nõukogude ega Venemaa uurija sellisest «dispositsioonist» ei kirjuta. Paremal juhul nad ainult kinnitavad, et jaapanlastel oli palju hõlpsam lisajõude juurde tuua, aga Nõukogude Liidul väga raske.
Jaapanlased ent ei püüdnud isegi kokkupõrge tipphetkel oma jõude suurendada: ilmselt oli nende ülesandeks algusest peale kõigest kaitsepiirkonna enda käes hoidmine, et Punaarmee ei jõuaks välja nende strateegilise ühendusteeni. Teiselt poolt ei seganud raskused ühendusteedega Punaarmeel sugugi kiiresti loomast väekoondist, mis kõigi parameetrite poolest ületas vastas seisvaid jaapanlasi.
Võib-olla ei olnud asi niivõrd halbades või heades ühendusteedes, kuivõrd selles, kes ja millal hakkas reaalselt konfliktiks valmistuma ja millise eesmärgiga? Siis võib jõuda järeldusele, et kohtki polnud juhuslik, vaid selgelt juba aegsasti välja valitud.
«Meie Vorošilovi laskur»
15. juulil 1938. aastal laskis Nõukogude piirivalvur maha Jaapani allohvitseri, Mandžukuo piirivalves teeniva sõjaväelase. See juhtus 59. (Posjeti) piirivalvesalga lõigus Zaozjornõi kõrgendikul. Nõukogude ametlike versioonide järgi (ja neid on mitu) rikkus jaapanlane piiri ja tapeti Nõukogude territooriumil. Kuid eri allikates esineb tapetud jaapanlase nimi mitmel kujul: asjaomased asutused ei ole tervelt 80 aasta jooksul suutnud kokku leppida isegi tapetu nimes, ehkki nende käsutuses on tolle dokumendid.
Samasugune segadus valitseb tapetu ametikoha osas: teda on nimetatud luureohvitseriks (ainult et millise - jaapanlastel oli luureteenistusi mitu), sõjaväelaseks, sandarmiks, piirivalvuriks jne. Segased on tegelikult lood ka tema auastmega … Nõukogude kirjanduses leiab veel massiliselt muid lahknevusi: millal täpselt kõik juhtus, milliseid rõivaid kandis tapetu, mitu inimest kuulus tema rühma …
Sõjanõukogu istungil kaitse rahvakomissariaadis ütles korpusekomandör Grigori Štern, et rühma kuulus kaks Jaapani sõjaväelast ja kolm tsiviilisikut. Aga välisasjade rahvakomissari asetäitja Boriss Stomonjakov kinnitas vestluses Jaapani ajutise asjuriga NSV Liidus Haruhiko Nishiga, et «kolm Jaapani sõdurit ületasid Nõukogude piiri ja puhkenud tulevahetuses sai üks neist surma, teine haavata, kolmas jõudis varjuda». Niisiis, kas oli tulevahetus või mitte?
Šterni sõnul 15. juulil jaapanlased «tõusid kõrgendikule ja tegid mõnikümmend sammu meie territooriumil», mille peale «seda märgates sapöör Vinevitin tulistas 120 meetri kauguselt ja tappis ühe Jaapani sandarmi ja haavas teist. Seejärel algas nahaalsete avalduste laviin meie aadressil …»
/nginx/o/2019/06/30/12314399t1h8bb6.jpg)
Leitnant Vassili Vinevitin oli Posjeti piirivalvesalga inseneriteenistuse ülem, mis maaväes vastas polgu inseneriteenistuse ülemale. On teada, et Vinevitin tulistas vintpüssist kaks korda ja mõlemal korral tabas, mingit eelnevat hoiatushüüdu ega -lasku ei olnud.
Mõnes allikas on kirjas, et leitnant tulistas jaapanlast, sest too oli teinud «mõnikümmend sammu» Nõukogude territooriumil, mõnes, et jaapanlane olevat jõudnud kolm meetrit üle piiri, mõnes aga, et jaapanlane kõigest «astus» piirijoonele.
Veel ühe versiooni järgi olevat salk jaapanlasi Hassani järve juures üle piiri tulnud ja hakanud Nõukogude territooriumi pildistama. Ja siis olidki nad toimkonnaga kokku põrganud, leitnant Vinevitin oli jaapanlast tulistanud ja «võtnud ära tema fotoaparaadi».
Aga mida üldse tegi piirivalvetoimkonnas piirivalvesalga inseneriteenistuse ülem ja kus on see fotoaparaat ja ilmutatud film? Polkovnik Grebenniku aruandest saame teada: «5 japono-mandžuurlast rikkusid Hassani j. lõigus piiri. Kinnipidamiskatsel tapeti üks Jaapani sõjaväelane. Tapetul oli fotoaparaat, püstol, binokkel …»
Ametlikud versioonid sellega veel ei ammendunud: «Vinevitin tapab vintpüssilasuga Jaapani sandarmi Sakuni Matsushita, kes sihilikult oli asetanud ühe jala riigipiiri joonele.» See joon, muide, oli puhtalt mõtteline ja maastikul täiesti tähistamata. Vaat siis - jaapanlane olevat sellele mõttelisele joonele peale astunud (ainult ühe jalaga!) ja Nõukogude leitnant tulistas teda aega viitmata. Muide, kuidas Vinevitin, kes väidetavalt asunud 120 meetri kaugusel, üldse sai teada, kas jaapanlane on astunud piirijoonele või mitte?
Veel üks versioon: «Leitnant Vinevitin nägi, kuidas päris Zaozjornõi kõrgendiku harjal ületas külje pealt piirijoone mingi sõjaväelane. Olles eelnevalt saanud käsu sellisel juhul tuli avada, võttis meie Vorošilovi laskur esimese lasuga jaapanlase maha.» Ka siin ei mainita hoiatushüüdu «Seis!», hoiatuslasku ega muid võtteid mees kinni pidada - ikka kohe surmav lask. Huvitav detail peitub siin käsus: kes selle andis?
NSV Liidu siseasjade rahvakomissari esimese asetäitja Mihhail Frinovski šifrogrammis rahvakomissar Nikolai Ježovile võib lugeda: Vinevitin tappis jaapanlase katsel naasta Mandžuuria territooriumile pärast seda, kui too oli viiest inimesest koosnevas salgas piiri rikkunud. «Relva kasutamine oli absoluutselt õigustatud,» raporteeris Frinovski, «tapetud sandarmi surnukeha toodi meie territooriumile viie meetri kaugusele piirijoonest. Lasu suund kulges paralleelselt piirijoonega edelasse.»
/nginx/o/2019/06/30/12314414t1h624c.jpg)
Huvitavaid üksikasju leiab ka FSB piirivalve keskmuuseumi töötajate publikatsioonidest. Ühes neist seisab kirjas, et kui jaapanlased 15. juulil 1938. aastal vaatlesid kõrgendikku, siis «mitte kuigi kaugel, 150 meetri peal Hassani j. kaldal, paiknesid varjatult leitnandid Kurdjukov ja Vinevitin, kes samuti jälgisid «külalisi». Siis olevat leitnandid hüüdnud «Seis!», mille peale jaapanlased ülepeakaela jooksu panid. Ja alles siis «Vinevitin sihtis ja tulistas. Üks piiririkkuja langes maha, kolp läbi lastud.»
Üsna ebatavaline toimkond: koguni kaks leitnanti vintpüssiga varjatud positsioonil … Taas tekib küsimus: mida teeb sellises kohas piirivalvesalga inseneriteenistuse ülem? Allikate järgi viibis leitnant Zaozjornõi kõrgendikul, et ülevalt antud korralduse järgi kaevata kaevikuid ja panna püsti traattõkkeid. Aga et terve piirivalvesalga peasapöör lamaks veel vintpüssiga varitsuses?
Heale laskurile, olgu ta isegi sapöör, ei ole täpne lask vintpüssist 120-150 meetri kauguselt suur probleem. Ent meie juhul ei ole tegemist tavalise sapööri-piirivalvuriga ja ei tulistanud ta sugugi omal algatusel …
Vassili Vinevitin sündis 1913. aastal Voroneži kubermangus Duhhovoje külas, 1932. aastal lõpetas raudteetehnikumi, töötas raudteel meistrina, tõusis kiiresti raudtee ehitusjaoskonna ülemaks.
Ametlikus eluloos on kirjas, et 1935. aasta oktoobris kutsuti Vinevitin NSV Liidu NKVD piirivalvevägede teenistusse. Tegelikult ei kutsutud, vaid spetsiaalse valiku alusel suunati. Valik piirivalveväkke oli eriliselt karm: lisaks kõrgetele tervise- ja kirjaoskusenõuetele pidi olema õige klassikuuluvusega ja poliitiliselt usaldusväärne. Teretulnud oli samuti oskus käsitseda tehnikat.
Hiljutine raudteelane läbis peagi teatava eriettevalmistuse ja tõusis kiiresti leitnandiks. Posjeti piirivalvesalgas leiti Vinevitinile koht sapöörina: lahingute käigus kogus ta tuntust oskusliku fugasside kasutajana.
Aga igatahes ei istu polgutasandi inseneriteenistuse ülemad vintpüssiga varitsuses. Nimelt ei sattunud leitnant tollele künkale sugugi mitte oma ametiülesannete täitmise tõttu: tuli välja, et sapööritöö ei ole üldse tema peamine eriala, vaid pigem «kõrvaltöö», sest peamiselt oli snaiper-instruktor, milleks teda oli spetsiaalselt koolitatud! Ja just neid oskusi läks tarvis 15. juulil 1938, mil leitnant sattus kaaskonda, mis pidi kindlustama NSV Liidu siseasjade rahvakomissari esimese asetäitja Mihhail Frinovski jõudmise piirile - just sellelesamale kõrgendikule …
Eriülesannetega kaaskond
Snaiper oli Frinovskile vajalik eriülesande täitmiseks, mis oli talle tehtud kohustuseks kõige kõrgemalt. Frinovski saadeti Habarovski Stalini korraldusel uurima kohapeal Ljuškovi ülejooksmise asjaolusid. Käimas oli verine 1938. aasta ja niisugusele juurdlusele pidanuks kahtlemata järgnema julm arvete õiendamine ühes organisatsiooniliste järelduste, kaadrivapustuste ja repressioonidega.
Kuid ükski vahetult juhtumiga seotud piirivalveülem kannatada ei saanud, teisi aga … suisa ülendati auastmes ja autasustati. NSV Liidu NKVD piirivalve ja sisevägede peavalitsuse ülemat, diviisikomandör Aleksandr Kovaljovi Ljuškovi põgenemise eest vastutusele ei võetud, samuti pääses puhtalt Kaug-Ida krai piirivalve ja sisevägede ülem Fjodor Sokolov. Viimase asetäitja, polkovnik Aleksandr Fedotov, ülendati peagi brigaadikomandöriks ja sai Lenini ordeni. Ljuškov ületas piiri Posjeti 59. piirivalvesalga lõigus, kuid selle ülem polkovnik Kuzma Grebennik jäi ametisse ja pälvis peagi Punalipu ordeni, hiljem tõusis kindralleitnandi auastmeni ja sai Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse. Samamoodi pälvis Kuldtähe leitnant Aleksei Mahhalin, selle jaoskonna ülem, kust Ljuškin üle jooksis - tõsi, postuumselt, sest ta hukkus 29. juulil 1938. Aga võib-olla polnudki neid ja teisi millegi eest karistada, sest nad täitsid lihtsalt käsku ja aitasid ülejooksmisele kaasa?
Millega siis tegeles Frinovski oma komandeeringu ajal, mis kestis 1938. aasta augusti keskpaigani või isegi lõpuni? Habarovskisse, kus paiknesid Kaug-Ida rinde staap, NKVD Kaug-Ida valitsus ja NKVD Kaug-Ida piirivalve ja sisevägede valitsus, samuti ÜK(b)P kraikomitee, jõudes võttis Frinovski käsile piirivalveasjad. 1. juulil 1938 sai Posjeti piirivalvesalga ülem Habarovskist šifrogrammi korraldusega ette kanda, «millistele kõrgendikele piiril tuleb paigutada püsiv väligarnison. Kui palju allüksusi, kui suure isikkoosseisuga, millise relvastusega, on teie arvates tarvis iga kõrgendiku kaitseks …»
Vastu saadetud šifrogrammis mainib Grebennik kuut kõrgendikku, sealhulgas Zaozjornõid. Juba 3. juulil saadetaksegi Zaozjornõi kõrgendikule kahest piirivalvurist koosnev toimkond, kes hõivavad kõrgendiku, mida mööda jookseb piir. Selle peale tõid jaapanlased kõrgendiku juurde oma jõude, mille järel Nõukogude pool saatis kordonist kohale veel rühma piirivalvureid. Kõrgendiku hõivamine oli ilmselgelt ebaseaduslik, kuid jaapanlased selle pärast veel konflikti ei astunud.
Kui polkovnik Grebennik mõistis, mida täpselt temalt tahetakse, andis ta 5. juulil Habarovskisse teada: «Kõrgendik annab suuri eeliseid Hiina ja Korea territooriumi üle. Samal ajal kujutab suurt ohtu, kui selle hõivavad jaapanlased, seda enam, et selle lähedale on juba toodud 30 mehest koosnev Jaapani garnison.» Ta teeb ettepaneku: «Pean vajalikuks viivitamata korraldada mainitud kõrgendiku hõivamine ja enda käes hoidmine [...] Kõrgendiku hõivamine võib tekitada jaapanlaste poolel soovi ise see kõrgendik hõivata.»
See on täiesti korralikult paika pandud provokatsiooniskeem: meie võtame ära ümbrust kontrolli all hoidva kõrgendiku otse piiril (või ka juba pisut «nende» poolel), mille peale jaapanlased ei saa jätta reageerimata, ja siis ongi meil käes soovitud intsident. Eriliselt torkab silma ilukõnelise sõnakese «hõivamine» kasutamine. Ja üldse, millise harukordse söakusega astub see initsiatiivikas polkovnik esile: mitte ainult ei jaga soovitusi, mis selgelt väljuvad tema kompetentsist, vaid lausa sekkub suurde poliitikasse ja pakub välja stsenaariumi rahvusvahelise konflikti õhutamiseks!
Ja konflikt algaski.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane