Terje Kross: kas me sellist kodanikuühiskonda tahtsime?

Terje Kross Foto: Erakogu

Paljud aktiivsed ja ideederikkad inimesed on väsinud ja tülpinud, samal ajal kui paberid toodavad uusi pabereid ja aruanded aruandeid. «Kas me sellist kodanikuühiskonda tahtsimegi?» küsib ettevõtja Terje Kross.

Kodanikuühiskond, vabaühendused, mittetulundustegevus jms – need on viimastel aastatel kasvavas sageduses esinevad teemad meedias ja avaliku elu tegelaste sõnavõttudes. Sellest räägivad president ja poliitikud, meil tegutseb palju kodanike foorumeid, kodasid ja asutusi, mille tegevus on suunatud kodanikuühiskonna tugevdamisele. Sõnad on õiged, kuid mõnikord tundub, et need ongi vaid sõnad!

Kodanikuühiskond sünnib kodanike, avaliku sektori ja ärisektori koos ja ühistöös ning nende viljakas sümbioosis.
Euroopalikud väärtused, inimõigused ja vabadused, avatud ühiskond ja demokraatia – neid ei saa sisuliselt kehtestada, kui ei ole toimivat tugevat kodanikuühiskonda. Eesti riik, mis ise on tegelikult rohujuure tasandilt tekkinud inimeste suure ühise töö looming, on kahekümne aastaga teinud mitu olulist sammu, et kodanikuühiskond edasi areneks ja tugevneks – riigikogus on kinnitatud Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon (EKAK), valitsuses on kehtestatud hea kaasamise tava ning aastatel 2007-2010 on realiseeritud kodanikuühiskonna arengukava.

Kodanikuühiskonna arengule ei aita kaasa teeseldud osalemine. Poliitikutel võib tekkida kiusatus kasutada meedia tähelepanu mõnel vabaühenduslikul üritusel enda eksponeerimiseks. Meie vabaühendused ei ole sageli veel nii küpsed ning kodanikujulgus on alles kohati lapsekingades ning ei julgeta ka silmanähtavalt omakasu peal olevate tegelaste osavõttu heast tahtest sündinud üritustest blokeerida.

Me unustame, et iga kodanik vabal maal on teisega absoluutselt võrdsete õigustega ning tegelikult ka võimalustega, me käitume ikka nii nagu «suur vend» meid pidevalt jälgiks, kui meenutada Orwelli teost «1984».

Varasematest aegadest päritud allaheitlikkus kõrgemal seisvate isikute tahtele ning ükskõiksus meid ümbritseva elukorralduse suhtes – need omadused on visad kaduma. Kodanikuühiskondlikkus tähendab aga vabadust.
Kirjapandud poliitikate, paberite, memorandumite, arengukavade jms hulga põhjal võiks ja ongi Eesti üks ELi eesrindlikumaid maid. Tegelikult need paberid enamasti ei tööta, või kui töötavad, siis teiste samasuguste paberite peal uutes arengukavades või aruannetes. Paberid ja aruanded toodavad pabereid ja aruandeid. Väga suur osa meie riigiaparaadi võhmast läheb riiklike ja rahvusvaheliste fondide rahastamise kontrollimise ja aruandluse nüanssidega tegelemiseks, sisu ja kodanikuühiskonna tegelikud arengud ja vajadused ei jõua riiklikku töötsooni.

Elu ise ja inimesed aga kaugenevad nendest kavadest, paljud aktiivsed ja ideerikkad inimesed on väsinud ja tülpinud, kahetsusväärselt palju kaasmaalasi on läinud elama ja tööle välismaale ega kavatsegi kunagi kodumaale pöörduda. Palk ja materiaalne heaolu on kindlasti üheks põhjuseks, miks lahkutakse, kuid mitte ainukeseks.

Ka liiga paljud ettevõtjad on kas pettunud või väsinud, eriti on alla surutud ning bürokraatlikesse piirangutesse ja kohustusse mässitud väikeettevõtjad ja üksiküritajad - nad on üksi jäetud. Majanduse vundament on väikeettevõtlus, mis tagab avatud konkurentsi ja uute ideede pealetuleku, kuid see on ka sotsiaalseks baasiks ühiskonda kooshoidvale keskklassile.

Entusiastlik, edasipürgiv väikeettevõtja ja kodanikualgatus hoiavad tegelikult üleval iga ühiskonna eksistentsi jaoks üliolulist sotsiaalsete suhete võrgustikku, tugevdab kogukondlikkust ja identiteeti. Seega on kodanikuühiskond ka üks osa majandusest, nii nagu riigi poolt mõistlikult reguleeritud majandus loob soodsa keskkonna vabaühenduste arengule.

Nõrgas kodanikuühiskonnas ei karistata matslust ja jõmlust, inetu käitumine ei leia sageli ei seltskondlikku ega avalikku hukkamõistu – see on see, mida kohtame iga päev.

Riik on loonud kodasid (näiteks koostöökoda) ja komisjone (näiteks kodanikuühiskonna arengu komisjon), mis peaksid hea seisma kodanikuühiskonna arengu eest. Seal on tavaliselt esindatud rida riigi- ja omavalitsusametnikke oma ametikoha järgi, kuid väga harva näeme seal esindajaid ettevõtjate ja vabaühenduste juhtide hulgast.

Tundub, et kaasatud on mugavad esindajad, et asi saaks tehtud ning poleks liiga palju vaidlusi ja uute (riskantsetena tunduvate) teede otsinguid, mille eest ametnikud ei julge vastutada. Palju uued loodud organisatsioonid ning kodanikuaktiivsuse ilmingud on jäänud tähelepanuta. Kuid need on ju tekkinud mingil põhjusel, kas protestist mõne aegunud korralduse vastu, või uute ideede rakendamisest.

Hea algatus on riigi poolt Kodanikuühiskonna Sihtkapitali asutamine, mis on paari aasta jooksul näidanud ennast uuendusliku mõtte ja kodanikuaktiivsuse edendajana, kuid arvestades selle napilt üle miljonieurost aastaeelarvet, ei saa see asutus olla loomulikult ainuke lahendus. Rohkem tuleks toetada ja julgustada igasugust rohujuure tasandi initsiatiivi nii äri- kui vabasektoris ning mitte seada kunstlikke tõkkeid.

Mida oleks vaja veel teha:
1. Poliitikud ja kõrged riigiametnikud peaksid mitte ainult käima üksikute suuremate ürituste avamisel, mis näib tõotavat suuremat meediatähelepanu. Nad peaksid osalema ise aktiivselt vabaühenduste tegevuses, olema – mitte näima – aktiivsed kogukonnaliikmed. Nad peaksid olema ise initsiatiivikad ja näitama eeskuju, kuidas luua ja hoida töös kodanikuühendusi.
2. Avalikku teenistusse ja poliitilistesse organisatsioonidesse astumisel peaks olema kehtiv kogukonnatöö tsensus: kui inimene ei ole ennast näidanud vabaühenduslikus tegevuses, ei ole olnud vabatahtlik ega töötanud tasuta kogukonna heaks, siis ei peaks sellise inimese esimene kutsevalik olema avalik teenistus või poliitika.
3. Meedia saab palju ära teha, kui pöörab enam tähelepanu just aktivistidele, kes teevad midagi kogukonnale, ka neile, kes annetavad oma raha ning aitavad teisi
4. Teha vähem sõnu ja toota vähem programme ja tegevuskavu, mida keegi ellu ei vii ega täida, vaid pöörata avalik sektor seaduse jõuga rohkem arvestama vabaühendustega.
5. 1 protsendi tulumaksust võiks iga kodanik suunata oma soovi kohaselt mõnele MTÜ-le või sihtasutusele.
6. Tegutseda juba olemasolevate riigi poolt kehtestatud põhimõtete ja regulatsioonide, nagu EKAK ja Hea Taastamise Tava vaimus, luua tegelik sild aktiivsete ja tegudega ennast tõestanud sädeinimeste ja riigi institutsioonide vahel. Eeskujuks võiks olla presidendi otsus võtta enda vabaühenduste nõunikuks Uue Maailma Seltsi eestvedaja.

Terje Kross on ettevõtja, kes on töötanud kodanikualgatuslikus sektoris 1990ndate algusest tänaseni.