Hukkunud piiriületajad.

FOTO: Reuters/ScanPix

«See on südantlõhestav!», «Palun austage ohvrit ja tema lähedasi ning võtke see foto maha!». Valdavalt sellised lugejate kommentaarid saatsid välismaise väljaande poolt sotsiaalmeedias jagatud pilti hukkunud isast lapsega.

See pilt on tehtud eelmisel esmaspäeval USA-Mehhiko piiril. Näeme hukkunud piiriületajaid, isa ja tütart, lamamas näoli jõekalda äärses madalas vees. 26-aastane Óscar Alberto Martinez, kõrval tema kaheaastane tütar, käsi ikka veel isa kaela ümber. Riigipiiri asemel on praeguse pildi puhul olulisem rääkida taluvuspiirist, võimupiiridest, meie kaastundepiiridest.

Pressifotograafi ja fototoimetajana olen oma senises praktikas palju juurelnud eetiliste väärtuste üle, seda nii ise pildistades kui ka osaledes toimetuse meeskonnas otsustamisel, kas mõnd delikaatset pilti peaks avaldama või mitte. Toimetuse põhiküsimus sellistel puhkudel on, kas pildi sõnum sisaldab piisavalt üldistusjõudu ja näitab probleemkohta.

Teiseks tuleb pildi avaldamisel arvestada ohvri omaste tunnetega. Nii näeb ette ajakirjaniku eetikakoodeks ja see on nõue, millest me kõik igapäevases elus lähtume, kui süda õiges kohas.

Üldjuhul kiputakse seda eetikakoodeksi punkti tõlgendama lähtudes eeldusest, et ohvri lähedased soovivad privaatsust. Sageli see nii ongi, kuid ka siin on mündil kaks poolt. Arvan, et materjali avaldamine näitab pigem toimetuse seisukohta, et juhtum on oluline, see läheb korda, inimelu on väärtuslik. Minu jaoks on hukkunud isast ja tütrest pildi avaldamine kaastunde väljendus lähedastele ja nende saatusekaaslastele.

See pilt näitab Trumpi administratsiooni ebainimlikkust. Vaadake seda pilti, valijad, ja mõelge, kellele te oma hääle andsite. Mõelge hoolega. Te näete siin USA immigratsioonipoliitika tulemit. Kogu oma jõhkras aususes. Näeme, mis juhtub, kui võimukandjad müürivad sisse oma hinge.

Minu jaoks on hukkunud isast ja tütrest pildi avaldamine kaastunde väljendus lähedastele ja nende saatusekaaslastele.

Julgen üldistada Eestissegi ulatuvalt. Me näeme siin pildil tulemit, kui võimuiha kaalub üles üldinimlikud väärtused.

Pole mõtet süüdistada fotograafi või väljaannet, kes selle pildi avaldas. See pilt on valitsejate hinge peegel. Ja et valitsejad valime ju ise, on see kahjuks ka ühiskonna hinge peegel.

Ja milleks süüdistada peeglit, kui endal nägu viltu?