Ehkki EKRE paanika külvamise eesmärk on olnud sügavalt poliitiline (mäletate, kuidas koalitsiooniläbirääkimiste aegu kurtsid Helmed, et opositsiooni retoorikast on raske välja astuda), on see arvatavasti avaldanud mõju mitmele intsidendile Eesti tänavatel.
EKRE särgiga mees ründas Õismäe teel pakistanlast. Tallinnas sõimas bussijuht mustanahalist reisijat. Tartus rünnati mustanahalist noormeest. Indrek Tarand sai riigikogu ees peksa. Need on mõned näited viimaste kuude sündmustest, milles ühiskonna teadlik polariseerimine on kardetavasti mänginud märkimisväärset rolli. Oleks rumal arvata, et seda seost ei ole.
Õnneks on vähemalt avalikult teadaolevad juhtumid seni lõppenud kannatanutele väiksemate vigastustega või mõjunud nende vaimule. Poolas nii hästi ei ole läinud. Tänavu jaanuaris pussitas üks hullumeelne suure rahvamassi ees Gdanski linnapead Paweł Adamowiczi. Adamowicz suri. Tema tapmise ühe peamise tõukena näevad eksperdid just vihakõnet, millega Poola ühiskonda on teadlikult ja plaanipäraselt mürgitatud juba pikkade aastate jooksul.
«See, mis juhtus Gdanskis, ei ole üksnes Poola probleem. Me kõik üle Euroopa istume mürgiste aurudega täituvas toas. Peame reageerima enne, kui keegi siseneb ja tõmbab tikku,» kirjutas Adamowiczi surma järel Briti ajalehes The Guardian Piotr Buras.
Sel nädalal esitas prokuratuur valeütluste andmise süüdistuse Mary Krossile. Novembri lõpus, kui ÜRO rändepakti tõttu oli ühiskond eriti emotsionaalseks köetud, väitis USA päritolu Kross, et tundmatud ning väidetavalt EKRE sümboolikat kandnud mehed loopisid teda Stroomi rannas kividega. Facebook läks kihama. Postimees ja Delfi levitasid uudist omalt poolt.