Juhtkiri: kuidas mitte reeta

Päeva karikatuur. FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

Luureagentide värbamises pole midagi harukordset. Seda on tehtud aastasadu, kasutades ühtesid ja samu võtteid – mängus on ähvardused, raha ning inimeste ihad ja hirmud. Kõike seda enda kasuks tööle pannes püüdis Vene luure ilmselt konksu otsa ka Deniss Metsavase.

«Nad süüdistasid mind selle tütarlapse vägistamises. [---] Ma hakkasin mõtlema, et mind võidakse Venemaal 10–15 aastaks vangi panna ja see rikub mu elu. Ma nõustusin kõigega, mis nad mult nõudsid,» rääkis riigireetmises süüdi mõistetud endine kaitseväelane Ameerika Ühendriikide väljaandele The Atlantic antud usutluses​, mille leiab ka tänasest Postimehest (vt lk 7–9).

Eeldusel, et Metsavase versioon juhtunust vastab tõele, oli tal võimalus kohe pärast Eestisse naasmist kaitsepolitseisse pöörduda. Enamgi veel – tegevväelasena oleks Metsavas olnud kohustatud seda tegema, et informeerida ohust riigi julgeolekule oma tööandjat ja teisi vastavaid instantse. Ta ei teinud seda. Isegi mitte pärast seda, kui Vene luure temaga aasta hiljem Eestis ühendust võttis, informatsiooni küsis või raha pakkus. Selle asemel sai Metsavasest riigireetja.

Võimalik, et Metsavas ei teadnud, et aus ülestunnistus pärast esimest libastumist võib ehk karistusest päästa. Võib-olla kartis ta tõesti oma lähedaste pärast või siis kujutas ta ette, et suudab Vene luure ühel hetkel lihtsalt üle kavaldada. Või oligi kümme aastat riigireetmist lihtsalt tema kaalutletud valik ning hilisem ülestunnistus – nagu ka hiljutine intervjuu – lihtsalt hea näitemäng. Fakt on igatahes see, et Metsavas spioneeris kümme aastat Venemaa kasuks ja nüüd tuleb tal järgmised 15 aastat selle eest ka vastutust kanda.

Metsavase juhtum näitab korraga mitut asja. Esiteks muidugi seda, kui osav on Vene luure oma värbamistegevuses. Eesti ja Venemaa geograafiline lähedus ja paljude peresidemed teevad selle eriti lihtsaks. Sellepärast ei tasu kaitsepolitsei manitsusi ettevaatlikkuse kohta Venemaale või teistesse SRÜ riikidesse reisimise korral sugugi naeruvääristada.

Lisaks räägib Metsavase juhtum inimlikust nõrkusest. Jah, kaitsepolitsei eristab siin riskirühmi ning kogemus näitab, et hästitoimiva pereelu ja suuremate pahedeta inimesi on raskem konksu otsa saada. Just nimelt raskem, aga mitte võimatu. Sest lõppude lõpuks on meil kõigil mõni nõrkus, olgu ta kui väike ja hästi varjatud tahes.

Kurb küll, aga pärast toimunut on väga raske võtta tema sõnu siiralt, isegi kui need seda tõepoolest on.

Ja kolmandaks näitlikustab Metsavase juhtum meile veel kord, millises maailmas me elame. See pole enam «hea uus ilm», kuhu Eesti pärast Nõukogude Liidu lagunemist põksuva südame ja avatud meelega astus, vaid riskantne keskkond, kus igaühel on oma huvid ning keegi ei kõhkle selle nimel ära kasutamast ükskõik kui väikest eelist.

Et Metsavas välismaa väljaandele intervjuu andis, oli Eesti julgeolekuteenistusele kahtlemata kasulik. See on hoiatus kõigile, kes võivad ühel päeval samasugusesse lõksu sattuda. Ja et kõige hullemast päästab sellises olukorras aus ülestunnistus. Iseasi, kas Deniss Metsavase intervjuu seda on. Kurb küll, aga pärast toimunut on väga raske võtta tema sõnu siiralt, isegi kui need seda tõepoolest on.

Samas ei tohiks Metsavase juhtum olla õppetund, mis paneb meid kõiki üksteist kahtlustama. Selle asemel peaksime hoopis õppima seda, et ekslik võib olla igaüks, kuid kuritegelik on vaid see, kes oma viga kohe ei tunnista ega püüa seda parandada.