Suurbritannia peaminister David Lloyd George, Itaalia peaminister Vittorio Orlando, Prantsusmaa peaminister Georges Clemenceau, Ameerika Ühendriikide president Woodrow Wilson. 

FOTO: Wikimedia Commons/edward N. Jackson (us Army Signal Corps)

Versailles’ rahulepingut on meil põhjust meeles pidada, sest millised ka polnud tema puudused, aitas see Eesti Vabariigil sündida sellisel kujul, nagu ta sündis, kirjutab Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Täna sada aastat tagasi, 28. juunil 1919. aastal kirjutasid Esimese maailmasõja võitnud liitlaste ja Saksamaa esindajad Pariisi lähedal Versailles’ kuningalossi peeglisaalis alla kuulsale rahulepingule.

Versailles’ rahuleping kujutas endast Saksamaa suhtes diktaatrahu, mille tekst töötati konverentsile reisinud riikide esindajate, aga eelkõige USA, Prantsusmaa, Inglismaa ja Itaalia algatusena välja ning esitati siis Saksamaale allakirjutamiseks.

Saksamaa uute piiride määramisel ei võetud piisavalt arvesse USA presidendi Woodrow Wilsoni propageeritud rahvaste enesemääramise põhimõtet. Ainusüü sõja vallapäästmise eest pandi rahulepinguga Saksamaale ja kukutatud keiser Wilhelm II-le. Rahulepingu alusel tuli Saksamaal maksta ka suures ulatuses reparatsioone. Versailles’ rahulepingu tasakaalust väljas sätetega hakkasid idanema ka vastuolud, mis hiljem viisid Teise maailmasõjani. Weimari vabariigis valitses konsensus selle üle, et rahuleping oli Saksamaa suhtes ülekohtune. Teatavasti sai Versailles’ rahulepingu revisjon natsipartei peamiseks välispoliitiliseks nõudmiseks.

Läbirääkimised rahulepingu üle vältasid mitu kuud ja olid keerulised. USA president Wilson kirjutas ise Rahvasteliidu statuudi kavandi ja oli rahukonverentsiks esimese USA presidendina Euroopasse reisinud. Ta lootis, et Rahvasteliiduga õnnestub tekitada revolutsioon maailmapoliitikas ja viia see moraalsematele alustele, tänu millele õnnestuks vältida selliseid sõdu nagu Esimene maailmasõda. Uue maailmakorra üheks väljenduseks saigi rahvaste enesemääramisõiguse loosung, mille Wilson oli oma neljateistkümne punkti kõnes välja kuulutanud.

Pariisis põrkus ta aga teistsuguse reaalsusega, kus eriti Prantsusmaa esindajad soovisid Saksamaale võimalikult karmi karistust. Wilsonist sai lõpuks Pariisi rahukonverentsi traagiline figuur – ta pani kogu oma poliitilise kapitali Rahvasteliidu loomisesse, ent USA senat keeldus lõpuks ikkagi lepingut ratifitseerimast. Siiski on Wilsoni pärand see, et Versailles’ rahulepingu tekst algab Rahvasteliidu statuudiga. Muide, Saksa ühe juhtiva akadeemilise kommentaari Rahvasteliidu statuudi kohta kirjutas Kuressaarest pärit õigusteadlane Axel von Freytagh-Loringhoven (1878–1942), kes tõusis natsiajal juhtivaks rahvusvahelise õiguse eksperdiks.