Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/03/06/2877456t1h9571.jpg)
/nginx/o/2019/06/27/12305869t1h5eda.jpg)
Eesti põlvenõksureaktsioon ENPAs riskib näida demonstratsioonina, et Venemaa puhul me diplomaatiale ruumi ei jäta. Siit kerkivad põhimõttelised küsimused, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.
Sotsiaalmeedias levib kaart Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees toimunud hääletusest Venemaa küsimuses, mis oli Venemaale positiivse tulemusega. ENPAs 2014. aastal Krimmis toimunu tõttu Venemaalt ära võetud hääleõiguse tagasiandmisele olid täiskoosseisus vastu Eesti, Läti, Leedu, Poola, Ukraina, Slovakkia ja Gruusia.
Teisel kaardil, mida eelmisel nädalal jagati, olid riigid, nagu Eesti, Poola, Ungari, Tšehhi, mis Brüsselis blokeerisid Euroopa Liidu kohustuse muutuda aastaks 2050 süsinikuneutraalseks. Panustest kirjutas Financial Times: EL läheb septembris toimuvale ÜRO kliimakonverentsile tühjade kätega, raske on avaldada survet Hiinale ja teistele suurtele saastajatele.
Eesti poliitikute ja asjatundjate reaktsioonid osutavad, et Venemaa on ellujäämise küsimus, keskkond mitte. See on muidugi absurdne. Kliimapimedus asetab küsimärgi sellelegi, mis näib meile kaasasündinud selgepilgulisusena Venemaa suunas. Mõlemad on Eestile aluspinnal – nagu teistelegi – huvide kalkulatsiooni küsimus.
Seetõttu näivad viimsetpäeva kuulutavad reaktsioonid ENPA hääletusele paremal juhul empaatiavaestena. Nagu meiegi, kalkuleerisid kõik. Teiste motiivid näivad meile läbipaistvatena (põhimõttelagedus, ajalooline ignorantsus, Vene raha jne), meie omad samas liiga puhastena aruteluga määrimiseks. Kuid kuna meiegi kalkuleerime, siis tuleb rääkida meiegi motiividest. See on esimene õppetund.
Mündi teine pool on empaatia: elutähtis võime diplomaatias. Enamik ENPA riike on meie liitlased. Selleks, et nad nendeks jääksid, tuleb respekteerida ja püüda mõista nende valikuid. Võtmesõna ongi siin diplomaatia. Enamik ENPA riike, eesotsas meie suurte liitlastega Lääne-Euroopas, ei näe Venemaa isoleerimist valikuna. Loomulikult, Venemaa on annekteerinud, mürgitanud, reisilennuki alla tulistanud. Kuid vähemalt kahe viimase osas on Kreml eitanud süüd tseremoniaalselt, andes nii mõista, et mänguruum suhtluseks on olemas.
Enamik ENPA riike on meie liitlased. Selleks, et nad nendeks jääksid, tuleb respekteerida ja püüda mõista nende valikuid.
Eesti põlvenõksureaktsioon ENPAs riskib näida demonstratsioonina, et Venemaa puhul me diplomaatiale ruumi ei jäta. Siit kerkivad põhimõttelised küsimused. Mis on meie kalkulatsioonides alternatiivid? Kas Venemaa ENPAst väljaheitmine edendaks meie huve? Kas seda teeks Venemaaga igasuguste suhete katkestamine?
Kui vastus on «jah», on meil järgmine ja suurem probleem: meie liitlaste kalkulatsioonid. Esiteks, me ei näi neid respekteerivat. Teiseks, kui eemaldame end oma fundamentalismiga teiste võrranditest, kaotame mõju nende moodustamisele. Loomulikult juhib Saksamaa, Prantsusmaa jt käitumist ühel tasandil pragmatism, sealhulgas majandushuvid. Nagu meidki kliimaküsimuses põlevkivi puhul. Kuid sügavamal tasandil tunnistavad need riigid geograafia diktaati, mis informeerib ratsionaalset enesehuvi. Incommunicado olek Venemaaga poleks lihtsalt vastutustundlik.
Kardetavasti oleme muu hulgas silmakirjalikud. Nagu meie president, ei ütleks võimalusel Venemaa kolleegiga kohtumisest ära ükski Eesti Vabariigi minister (v.a ehk Kert Kingo), seda kasvõi puhtast edevusest. Aga loodetavasti ka vastutustundest.
Välispoliitikas absoluute pole. Väikeste riikide absoluudid on korraga enesepete, poseerimine ja üle õla sülitamine lootuses, et tuul midagi tagasi ei too. Midagi sellest loetelust ei asenda siiski oma motiivide ja valikute analüüsi. Kahjuks ei mõelda selliseid mõtteid meil üldse, kui mõeldakse, siis vaid kabinetihämaruses. See teeb asja ohtlikuks, sest meie valikuid ei saa sel juhul valgustada avalik arutelu. Nii jääb alati õhku 1939. aasta stsenaarium, mil rahvusriigi solipsistlikku muinasjuttu sõitsid sisse tankid ja välispoliitikast sai rida post factum sundkäike.