Hankevaidluste läbiviimise kord on reguleeritud osaliselt riigihangete seaduses, osaliselt halduskohtumenetluse seadustikus. Aga miks peab olema ühe menetluse kohta kaks seadust? Menetluslikud erisused võivad seejuures olla täiesti suvalised: VAKO-l on õigus riigihange peatada, halduskohtul aga kohaldada esialgset õiguskaitset, VAKOsse pöördudes kohaldub hankelepingu sõlmimise keeld automaatselt, halduskohtusse pöördudes tuleb seda aga eraldi taotleda.
Aga miks peab olema ühe menetluse kohta kaks seadust?
VAKO nõuab volikirja esitamist, halduskohtus advokaadi volitust eeldatakse. Kui hankija tühistab oma õigusvastase otsuse VAKO menetluse kestel, jätab VAKO vaidlustuse läbi vaatamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Halduskohtumenetluses seevastu on võimalik menetluskulud menetluskulud jätta vastustaja kanda ka siis, kui haldusakt on kehtetuks tunnistatud kaebuse ajendil. Sellised kümned pisikesed erisused sama menetluse eri etappides ei tee õiguskorda kvaliteetsemaks.
VAKO liikme enda staatus on hetkel pisut kentsakas. Tegemist on justkui pooliku kohtunikuga. VAKO liikmele esitatakse kohtute seadusest tulenevad nõuded, tema palk on võrdne kohtuniku ametipalgaga, erapooletuse tagamiseks kohalduvad tallegi keeld töötada muudes ametites. Samas erinevalt kohtunikust ei nimetata VAKO liiget ametisse eluks ajaks, vaid üksnes viieks aastaks. Vaidlustamise seisukohalt on probleem ka selles, et VAKO liige lähtub vaidlustuse lahendamisel üksnes riigihangete seadusest, s.t VAKOsse pöördudes saab tugineda üksnes riigihangete seaduse rikkumisele hankija poolt.
See ei pruugi aga alati olla piisav, et vaidlustus õigesti lahendada. Näiteks võib hanke alusdokumentide õiguspärasuse hindamisel olla vajalik vastata küsimusele, kas need on kooskõlas võlaõigusseaduses sätestatud tüüptingimuste regulatsiooniga või kas hankelepingu tühisuse tuvastamine võiks toimuda kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seadusega.