Juhtkiri: 30 miljonit väärtuste eest

Euroopa Nõukogu president Thorbjørn Jagland (vasakul) ja Vene riigiduuma saadik Aleksei Puškov. Foto: MIKHAIL METZEL/AP

Euroopa Nõukogu ülesanne on kaitsta inimõigusi, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid. Erinevalt Euroopa Liidust ulatub ta üle kogu maailmajao, jättes välja küll Valgevene, ent hõlmates näiteks Venemaad ja Aserbaidžaani. Mis sest, et nii Moskva kui Bakuu neile väärtustele vilistavad, on nad mõlemad täieõiguslikud liikmed.

Mäletatavasti pesid aserid muu hulgas Eesti kaudu musta raha ja kasutasid seda Euroopa poliitikute äraostmiseks. Venemaa aga tungis kallale Ukrainale, okupeeris Donbassi ja annekteeris Krimmi. Viimase tõttu jäi ta oma hääleõigusest Euroopa Nõukogu parlamentaarses assamblees ilma, kuid nähtavasti on asjaolud viimase viie aasta jooksul muutunud. Venelased võeti tagasi – seda hoolimata nii Eesti kui meie lähemate liitlaste vastuhäältest.

Põhjendusi Venemaa ennistamiseks on kõlanud juba aastaid. Küll on olnud juttu ühisest foorumist, küll Euroopa Inimõiguste Kohtust, mis annab Venemaa liikmesusega tema kodanikele võimaluse viimseks õigusemõistmiseks. Tegelikkuses on mure inimlikum ja labasem: Moskva peatas 2017. aastal oma maksed ühiseelarvesse.

Veidi enam kui 30 miljoni euroga maksab ta nõukogu aastasest eelarvest pea kümnendiku. Seda puudujääki on Strasbourg tundnud. Õigupoolest oleks pidanud korra järgi Venemaa sel aastal võla tõttu hoopis välja viskama. Praegu käivad aga juba läbirääkimised riigi välisministri Sergei Lavroviga, et Moskva maksegraafik paika panna, ning täna saab riigiduuma värske delegatsioon ka nõukogule uue juhi valida.

Euroopa on oma südames, Saksa-Prantsuse leppimise pealinnas müünud maha oma väärtused ja hinge. Ja seda kõike mõnekümne miljoni eest. Parlamentaarse assamblee juht, norralane Thorbjørn Jagland on seejuures õigustanud, et see pole Euroopa Nõukogu asi Ukraina territoriaalset terviklikkust taastada. Tema sõnul saab ja tuleb Venemaaga dialoogi pidada.

Euroopa on oma südames, Saksa-Prantsuse leppimise pealinnas müünud maha oma väärtused ja hinge. Ja seda kõike mõnekümne miljoni eest.

Siinkohal tasub aga meenutada ridu 1996. aastast, mil toonane Postimehe Moskva korrespondent Marko Mihkelson kommenteeris otsust võtta Venemaa Euroopa Nõukogu liikmeks: «Hämmastav, kuid hääletamise eel ei käinud põhivaidlus sugugi selle üle, mida on teinud Venemaa demokraatia arendamiseks ja inimõiguste kaitseks. Hoopis enam olid eurooplased mures selle üle, kumb on parem, kas isoleerunud või integreerunud Venemaa.» Nõnda oli see ka nüüd.

1996. aasta alguses, mil Venemaa Euroopa Nõukogu liikmeks võeti, pidas Moskva verist sõda Tšetšeenias ja demokraatiast oli Boriss Jeltsin tolleks hetkeks juba sisuliselt loobunud. Aastal 2019 jätkub sõjategevus Ukrainas, Donbass on okupeeritud, Krimm annekteeritud. Ka Vladimir Putin ei unista õigusriigist ega kodanike põhiõiguste kaitsest.

Ligi veerandsajandi jooksul on Venemaa jätkanud selle foorumi ja dialoogi kiuste oma rada pidi. Pole teda peatanud Euroopa valitsusjuhtide «hukkamõistmised» ega «sügav mure». Oma tegude, mitte sõnadega on näidatud, et selline Venemaa ongi vastuvõetav.

Kõigest hoolimata on Euroopa Liidu Venemaale kehtestatud sanktsioonid veel püsinud. Milline sõnum saadeti aga Euroopa Nõukogu otsusega, pole vaja ilmselt pikalt juurelda.