Pensionärid

FOTO: SCANPIX

Poliitikute meelisküsimus rahvastikuteadlastele on «Kuidas suurendada sündimust?» või veidi seksistlikumas sõnastuses «Kuidas panna naisi rohkem sünnitama?». See on nn miljoni dollari küsimus, millele on vastuseid otsitud paljudes riikides, kirjutab rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Tavapärane ja pragmaatiline käsitlus rahvastikuarengust on, et Eestil on kaks suurt rahvastikuprobleemi, mille lahendamine on ühiskonnale ja valitsusele suur väljakutse. Need probleemid, mida nimetatakse ka rahvastikukriisiks, on rahvastiku vähenemine ja rahvastiku vananemine. Nende murede reljeefseks ilmestamiseks esitatakse näiteks iga ülalpeetava pensionäri kohta arvestatavate tööealiste inimeste arvu kahanemine või räägitakse Eesti majanduse kokkuvarisemisest töökäte puuduse tõttu. Esitatavad statistilised andmed on üldiselt õiged, kuid paljude tõsiasjade tõlgendus sõltub sellest, missuguse vaatenurga alt neid vaadata.

Kõigepealt – rahvastiku vananemine. Rahvastiku vananemist käsitletakse sageli üdini negatiivse nähtusena, mida iseloomustab hädiste vanainimeste suurenev osakaalu ühiskonnas ja süvenev töökäte nappuse, millega ühiskond ei suuda kuidagi toime tulla. Seda teemat analüüsides on kasulik meenutada, et rahvastiku vananemine ei ole Eestile eripärane ega ka siin erilise teravusega ilmnev protsess, vaid tänu eluea kasvule vananeb rahvastik kogu maailmas. ÜRO Rahvastikuosakond jagab kogu maailma riigid arenenuteks ja vähem arenenuteks. Oluline erinevus nende vahel on, et arenenud riikides on rahvastik keskmiselt märksa vanem, vt joonist. Võib oletada, et rahvastiku kõrgem keskmine mediaanvanus tähendab ilmselt ka ühiskonna suuremat küpsust, otsustajate tarkust ja inimeste üldiselt rahumeelsemaid hoiakuid. Töökäte puudust kompenseerib arenev tehnika – väga paljusid töid ei tarvitse teha ja ei teegi enam inimkäed. Poliitikute ja majandusmeeste soov rohkem inimkäsi rakendada kajastab pigem mõttelaiskust.