Kadri Kuulpak. 

FOTO: Erakogu

Ma ei armasta sportida. Olen üles kasvanud peres, kus tsiteeritakse Winston Churchilli: «No sports, just whisky and cigars» («ei spordile, ainult viski ja sigarid»). Suviti tiirutan aga meeleldi rattaga Kakumäel ja seda tehes märkan paljusid, kes teisi ei märka. Kuna sõidan vaid kolmel kuul aastast, pärinevad alljärgnevad näited kergliiklusteede tipptundidest.

Keset teed seisab mees, ninapidi telefonis, kepikõnnikepid toetumas kõhule, kepiotsad maas: üks ulatub ühte, teine teise tee serva. Mõni meeter hiljem avaneb samasugune vaatepilt. Lapsevankriga ema, süvenenud telefoni. Veiklevast ekraanist haaratuna liigub ta slaalomit tehes edasi. Süvenenult keset teed telefoni näppijatest möödudes mõtlen, et kergliiklusteel liikumine ei peaks erinema sõiduteel liikumisest. Sealjuures on liikluskultuuri lahutamatu osa viisakus, üksteisega arvestamine. Olgu öeldud, et kella andmisesse ma ei usu. Minu kogemus näitab, et ehmatav heli võib tekitada veel ohtlikuma olukorra. Leian ka, et kergliiklusteele pole alternatiivi. Eestis sõiduteel või veel hullem, maanteel väntajaid kutsun halba nalja tehes enesetapjateks.

Tõsi, ka kergliiklusteel võib rängalt viga saada. Aasta eest aitasin neiut, kes oli kukkunud, üritades liiga kõrgest äärekivist üles sõita. Kuidas siis ikkagi teha kergliiklusteel liiklemist nii ratturitele, (mootor)tõukeratturitele kui ka jalutajatele ja jooksjatele mõnusamaks? Retsept, mis pole veel mind alt vedanud: ära ülehinda oma võimeid ja ole normaalne.

Kergliiklusteel liikumine ei peaks erinema sõiduteel liikumisest.

Nii näiteks hoian alati tee paremasse serva, et lasta mööda kombinesoonis ratturid, kelle sõiduvahendi saab ühe sõrmega üles tõsta. Teisisõnu: professionaalid. Sama põhimõte kehtib ka autoteedel: ebakindlamad hoiavad esimesse ritta. Kui teel on ees takistus, siis enne sellest möödumiseks n-ö vastassuunda kaldumist vaatan automaatselt korraks üle õla. Selja taga võib olla rattur, kes õnneks saab päris kiiresti pidurdada, või halvemal juhul rulluisutaja, kelle pidurdusteekond on palju pikem. On ju tee jagatud mõtteliselt kaheks erisuunaliseks pooleks, nii nagu ka autotee.

Muidugi võiksid ka ratturid rohkem märgata. Nii endast suuremaid ehk autosid kui ka haavatavamaid: lapsi, kes alles õpivad sõitma, vanureid, kel võivad olla tasakaaluhäired, ning lemmikloomi, kes võivad ootamatuid liigutusi teha. Neist möödudes saab hoo maha võtta ja vabakäigul mööda kulgeda.