Jüri Pino

FOTO: Saarte Hääl

Väga kurb on tõdeda, et hää sõber ja seltsimees Jüri Pino võttis kätte ja suri ära. Ta oli pööraselt andekas, tark ja heasüdamlik inimene. Ning kirjutada mõistis ta ülihästi, keelepruuk oli lihtne ja ladus, talle omane. Pino jutustas, ta ei otsinud keerulisi väljendeid ja lauseid. Tema raamatut lugedes oli tunne, nagu loeks seda sulle ise ette. Oh ja jah, ta oleks võinud lugeda raadios omi lugusid.

Pino must huumor oli südamlik. Kui tema juures Muuga kodu-suvilas külas käisin, pajatas ta alati vahvaid lugusid elust enesest. Näiteks naabrimees oli tal venelane ja tervitusi olevat vahetatud nii, et venelane hõikas üle aia: «Ahoi, fašist!», ja Pino vastas: «Zdravstvuite, okupant!»

Veel üks näide Pino naljasoonest: «Hoiatus! Käesolev teos ei ole heaks kiidetud Sotsiaalministeeriumi, Tervise Arengu Instituudi, karskusseltside ega ühegi muu ühingu poolt. Teose kirjutamisele eelnenud uurimistööd said võimalikuks paljude loomade, kalade ja lindude tapmise, rookimise, tükeldamise ja muidu menetlemise abil. Kindlasti kasutati geneetiliselt muundatud taimi ega pööratud tähelepanu toidulisanditele. Kasutatud köökides ei viibinud kohal ühtegi tervishoiuametnikku. Hügieeninõudeid järgiti lohakalt ja asjatundmatult, ohutustehnikat ignoreeriti.» Nii tutvustab ta oma raamatut «Sakuska. Võta peale!»

Jüri Pino oli ka parasjagu eneseirooniline: kui Linnalehe tüütu toimetajana temalt kommentaare hakkasin manguma, siis tema tiitliks sai «kirjatsura». Nii ta soovis, et miskit peenutsemist. Ning näpud olid tal nobedad ja kommentaar võis laekuda veerand tundi pärast telefonikõnet. Ja need olid toredad lugemised, kuigi valmisid tal vist nagu naksti. Ta oli ju tark.

Minul ja Pinol oli või on, ei tea nüüd, kuidas öeldagi, suur ühine sõpruskond. Kõlab kulunult, aga öeldakse, et üks veregrupp. Pinol ehk Ponil oli annet enam kui tahtmist tööd rügada. Ning sõbrad teavad, et paraku käis ta sagedamini, kui tarvis, külapoes ja siis pärast istus õues oma kuuri ees ning tont seda teab, mida ta mõtles või nuputas oma elust ja olust. Ei tea, mis ta hinge vaevas ning, mis tähtsust sel enam.

Kui viimati trehvasime, siis ütles Pino, et hakkab tubliks, töökaks ja korralikuks. Et katsub vähem seanahka vedada ja molutada. Kuid ju vikatimees siis seda ei kuulnud.

Lisaks sõnaseadmisoskusele oli Pino teadaolevalt ka väga osav kokk. Ükskord tal külas olles läksime poodi, tookord käisin tal külas autota, nii et sai endale mõned napsud lubada. Tagasiteel leidsime tee äärest kasvamas paraja portsu kaseriisikaid ja hüva kraami ei saa maha jätta. Polnud neid kuhugi panna, aga lõpuks võtsin särgi seljast, korjasime seened sinna sisse ja viisime tema juurde. Ei mäleta, kas need said kohe ära söödud... kuid see Pino oli ikka üks väga vahva ja suure südamega mees.

Õnneks on temast alles palju toredaid mälestusi.