Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/07/28/5664731t1h2cc5.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/06/22/12290457t1hfa7e.jpg)
Tänasest lisandub Postimehe Meie Eesti teemalehte veel üks teemavaldkond – tervishoid. Tervishoid läheb kõigile korda, sest igaüks meist puutub sellega vähemal või rohkemal määral isiklikult kokku.
Kui me parasjagu patsiendi rollis ei ole, on meile oluline turvatunne, sest juba homme võib meil abi vaja minna. Turvatunde annab teadmine, et haigekassal on piisavalt raha meie ravikulude katmiseks, kui meil seda vaja peaks minema. Turvaliselt tunneme end siis, kui tervishoiusüsteem on valmis selleks, et elame üha pikemalt ning soovime seda teha võimalikult hea tervise juures. Suur roll on meid ümbritseval elukeskkonnal, millest sõltub suuresti, kuivõrd lihtne on meil teha tervislikke valikuid ning tervist hoida.
Samas on muutunud tervise mõiste. Hea tervis ei tähenda enam seda, et haigused on välja ravitud, vaid väljendub selles, kui hästi tuleme toime igapäevaeluga, vaatamata meid võib-olla kimbutavatele kroonilistele tervisehädadele.
Tervishoiusüsteemis on samuti muutusi. Rohkem on erinevate spetsialistide vahelist igapäevast koostööd ning piir tervishoiu ja sotsiaalsüsteemi vahel muutub üha tinglikumaks. Abi osutamine ei toimu tingimata enam haiglas või tervisekeskuses, vaid inimese kodus, vajadusel toetatuna digilahendustega.
Vajab arutlemist, kuidas laiendada ravikindlustust kogu elanikkonnale ning mil viisil pakkuda paremat kaitset kõrge omaosaluse eest, ennekõike just retseptiravimite ostmisel ja hambaravis.
Arst või meditsiiniõde ma hariduselt ei ole, aga Eesti tervishoiusüsteemis olen töötanud ligikaudu viisteist aastat. Võib vist isegi öelda, et olen töö käigus õppinud tervishoiukorraldaja. Viimastel aastatel olen Eesti tervishoiuga veidi vähem seotud olnud. Mingil määral on see aidanud siin toimuvat teise vaatenurga alt näha, sest distantsilt perspektiiv muutub. Kaugemalt vaadates torkab eriti silma, kui vähe on avalikku arutelu tervishoius toimuva üle. Suur osa tervishoiu meediakajastusest on tavalugejate eest suletud keskkonnas, mis on ligipääsetav üksnes selles valdkonnas töötajatele.
Siin, Postimehe Meie Eesti lehekülgedel, püüaksingi seda muuta ja pakkuda rohkem tervishoiualast arutelu laiemale lugejaskonnale. Ennekõike just neil teemadel, mis meie kõigi tervist ja heaolu nüüd ja tulevikus mõjutavad.
Valisin esimeseks teemaks ravikindlustuse eelarve hetkeseisu. Raha pole küll elus peamine, kuid ilma rahata tervishoiusüsteemi üleval hoida ei ole võimalik. Riigieelarve ümber käivad arutelud võivad küll tunduda ravikindlustust mitte puudutavat, kuid tegelikult on need omavahel lahutamatult seotud.
Eelmisest aastast alates saab haigekassa lisaraha mittetöötavate pensionäride eest. See pakub lähiaastateks mõningast leevendust, kuid vähem kui kümne aasta pärast on haigekassa reservid ammendunud. Samal ajal vajab arutlemist, kuidas laiendada ravikindlustust kogu elanikkonnale ning mil viisil pakkuda paremat kaitset kõrge omaosaluse eest, ennekõike just retseptiravimite ostmisel ja hambaravis. Tõepoolest, on poliitiline valik, kui palju riik tervishoiule kulutab ning milliseks kujunevad kompromissid eelarveläbirääkimiste käigus. Demokraatlikule riigile kohaselt on seejuures tähtis, et need arutelud oleksid avalikud ja kaasaksid kõiki asjaosalisi.