L, 4.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Sigrid Kõiv: kohe sureme välja!

Sigrid Kõiv
Sigrid Kõiv: kohe sureme välja!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Sigrid Kõiv
Sigrid Kõiv Foto: Mihkel Maripuu

Vene multifilmis «Kingitus kõige nõrgemale » küsib hunt, rind kummis: «Noh, metsalised, kes on siin kõige nõrgem?!» «Sina hunt, sina,» taganevad rebane ja metssiga ehmunult.

See meenub alati, kui räägitakse soolisest võrdõiguslikkusest. Raul Rebase loo «Naispuudega Eesti» kommentaarides toimunut pole mingit mõtet ümber jutustada.

Tähelepanu väärib aga see, et juba ennelõunal on süda põhjalikult täis neil, kes Eesti-suguses patriarhaalses ühiskonnas peaksid üldise tõekspidamise kinnituseks hommikul üheksast elu hinnaga tööd rabama, mitte mööda netiportaale kolama.

Teiseks tuleb aga jõuda üldistuseni, et naised, geid ja islamiusulised peavad end üheks sooks lugema. Tugevamaks nimelt, ja seda õiguste osas, mida nad nõrgemate arvelt (need, kes loetelusse ei kuulu) laiendada tahavad.

Sellises ortodoksselt patriarhaalses käsitluses ähvardab meid kõiki jalamaid väljasuremine, kui samasooliste partnerlussuhte seadustamisest või naiste palgalõhest kas või ainult räägitakse.

Hirm moslemitest sisserändajate ees tiksub nagunii kogu aeg kuklas, kuigi need siia eriti isegi ei kipu. Eelarvamus soolisest võrdõiguslikkusest kui meest üldse välistavast nõudmisest jätab tähelepanuta asjaolu, et keegi ei nõua enesele õigusi teiste arvelt, vaid lihtsalt võrdseid õigusi, seejuures ka õigust olla koheldud stereotüüpe rakendamata. Sattusin kord seltskonnas pentsiku rünnaku alla.

Jutuks oli paarisuhte vägivald ning seitsmest mehest viis rääkisid, kuidas nemad ka kannatavad kodus vägivalla all, ülejäänud kaks kinnitasid, et teavad sõpru, kes kodus kannatavad. Üldine etteheide oli, et miks meeste vastu suunatud koduvägivallast üldse ei räägita.

Tõepoolest, miks? Põhiolemuselt on inimloomus üsna ühesugune kromosoomidest olenemata ja kuigi naiste käitumine on üldiselt vaoshoitum, on vaevalt võimalik, et pole ühtegi naist, kes koduseinte vahel oma meest ei nahutaks.

Kuid sellest ei räägita, sest seesama eelarvamus, mis teeb mehest rahamasina, ütleb ka, et mees on tugev, ei nuta ega saa haiget. See pole tõsi, kuid kehtib ometi, sest ka see tuleb patriarhaadist. Niisiis võiks võrdõiguslikum ühiskond anda ka mehele võimaluse olla ise, mitte ainult «tõeline mees».

Netikommentaarid ei peegelda eales reaalsust, sest kui see oleks tegelikkus, poleks tänaval liikumine ka päevavalges turvaline. Aga kui teema on (jälle) üles võetud, jääbki see anonüümsetele netikommentaatoritele ja (osale) naistele. Ülejäänutest rügavad ühed 30 protsenti väiksema palgaga edasi ja teised on lihtsalt üpris rahul.

Märksõnad
Tagasi üles