Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Juhan Voolaid: mina tean, mis sunnib kihutama (11)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kõige rohkem registreeritakse kiiruseületamisi nende kohtades, kus piirkiirus on 70 kilomeetrit tunnis.
Kõige rohkem registreeritakse kiiruseületamisi nende kohtades, kus piirkiirus on 70 kilomeetrit tunnis. Foto: Priit Simson

​Alates spermatosoidide võidujooksu kehtestamise ajast on igasuguse kihutamise põhjuseks võiduvajadus. Olgu eesmärgiks siis teise inimese, tähelepanu, aja või millegi muu võitmine. Teistest kiirem autosõit on edu märk, seda ei pea inimesele, kelle toorikuks on loom, täiendavalt selgitam, kirjutab kirjanik Juhan Voolaid.

Meie, tänapäeva inimesed oleme suures plaanis teel pärisinimese ehk Inimese poole, nii me usume. Teekond on vaevaline, meid kattev inimlik koorik alles väga õhuke ning kohe, kui kontroll õgveneb, läheb lahti. Hämaruse saabudes pole linn ühtäkki enam turvaline, klaasitõstnutest muutub mingi protsent õelaks ja üritab kaaslasel nägu sisse lüüa, autorooli istudes pistab inimese särgiaugust välja karvase peaga loom.

Tähtis ei ole kihutaja haridustase ja ühiskondlik staatus, sest ajaleheuudistest teame, et kihutab nii müügimees kui professor, joodik kui kaalujälgija. Avalikes sõnavõttudes kinnitab igaüks, et liiklusreeglid on mõistlikud asjad, kuid rooli istudes ilmub paljude pilku kivi ja spidomeetrile kolmekohaline näit.

Tagasi üles