Juhtkiri: imagoloogiline kliimaprobleem

Virtsu tuulepark, tuulikud, tuulegeneraator, Hanila vald FOTO: Mailiis Ollino / Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Kas Eesti suund on Põhjala või Visegrád? Ülemkogul sidusime end viimasega, tõkestades koos Tšehhi, Ungari ja Poolaga Euroopa Liidu 2050. aasta kliimaeesmärkide kinnitamist. Ehkki oht seetõttu Brüsselis paariaks jääda on üpris reaalne, on Eesti mure põhimõttelisem: möödunud valimismaratonist hoolimata pole me kliimaküsimusi poliitilisel tasandil arutanudki.

Põlevkivi on olnud Eesti energiajulgeoleku garant. Kvoodisüsteem, mis on nüüd tootmise liiga kalliks muutnud, pärineb juba aastakümnetetagusest ajast. Tänu sellele oleme saanud julgelt tossata ja kvoodiülejäägi mahagi müüa. Mäletatavasti pärineb Eesti saastenormi võrdluspunkt ajast, mil Maarjamaal toimetas erakordselt räpane nõukogude tööstus. Sellega võrreldes oleme teinud suuri edusamme, kuid ühe inimese kohta saastame endiselt palju.

Tõsi on ka see, et Euroopa Liidu teised liikmesriigid, kes toetavad väga ambitsioonikat niinimetatud kliimaneutraalsust juba sajandi keskpaigaks, pole täitnud seniseidki eesmärke. Teema eestvedajal Saksamaal põletatakse energia nimel hoolega kivisütt ja populistliku sammuna suleti kümnendi alguses enamik tuumajaamadest.

Viimastel nädalatel on ka Postimehe uudis- ja arvamuskülgedel avanenud probleemistiku tuum: kui põlevkivienergia on liialt saastav, siis kust tuleb ikkagi elekter? Meie võrguhaldur usub, et taastuvenergiast ja mujalt Euroopast, riiklik energiafirma teiste peale nii palju ei looda.

Teine küsimus on poliitiline. Kas olla nende seas, kes ütlevad «ei, nii ei saa ja punkt», või püsida kambas ja taotleda üleeuroopalist solidaarsusmehhanismi kliimaeesmärkide täitmiseks? Kuivõrd valitsuskoalitsioon pole omakeskis kokku leppinud, oleme valinud esimese variandi.

Erinevalt Martin Helmest, kes otsustas ​ESMi küsimuses isiklikust veendumusest lähtudes, tegi Jüri Ratas nüüd – just eelkõige EKRE vastuseisu tõttu – kompromissi ega toetanud Ülemkogu ettepanekut. Viimased signaalid Brüsseli koridoridest annavad seejuures mõista, et ega keegi meiega nüüd enam ühele pildile väga sattuda ei taha.

Pole lõpuni ebaaus öelda, et Eesti on aastate jooksul paljude Euroopa-üleste algatustega inertsist kaasa läinud. Teisalt, kui vastu olla, peab seda ka põhjendama, ja veelgi enam, alternatiive välja pakkuma.

Pole lõpuni ebaaus öelda, et Eesti on aastate jooksul paljude Euroopa-üleste algatustega inertsist kaasa läinud. Teisalt, kui vastu olla, peab seda ka põhjendama, ja veelgi enam, alternatiive välja pakkuma. Praegu ütleme üksnes, et nii ei saa.

On paratamatu, et kliimaprobleemid ise ära ei kao. Õigupoolest on need meie jaoks eksistentsiaalsed. Ainus viis, kuidas Euroopa suudab nendega toime tulla, on koostöö. See tähendab ühiseid eesmärke, aga ka solidaarsust ning toimivat energiaturgu.

Nagu ütleb polaaruurija Timo Palo tänases Arteris: kui probleem laheneb iseenesest, polegi ta õigupoolest probleem. Nii ei saa me ka siin mõelda, et see on mõne pisikese saareriigi mure.

Kliimaküsimused peavad jõudma teadlaste ja aktivistide tasemelt riigikogusse. Erakondadel tuleb kujundada seisukohad, neid kaitsta ja lahendusi välja käia. Kui me ise ei tea, kuidas probleemile läheneda, ei saa me neil teemadel kaasa rääkida ka Euroopas.