Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Kristina Herodes: kõige hullemini mõjub inimesele hangumine

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kristina Herodes. FOTO: Meisi Volt
Kristina Herodes. FOTO: Meisi Volt Foto: Meisi Volt

Jaanipäeva ette ja taha jääb huvitav aeg. Õigemini täiesti ebahuvitav aeg – mitte midagi ei toimu. See on muidugi liialdus, sest osa elust ei võta puhkust.

Tramm sõidab. Vihmapiisk ei jää õhku rippuma ja juurdlema, kas hetkel ikka tasub see loiguni langemise pikk projekt ette võtta. Jätaks äkki hilisemaks? Jätaks üldse ära? Äkki keegi teine teeb vahepeal ära? Aga inimesed teevad seda küll. Hanguvad.

Mine tea, vahest on see hangumine eestlasel lihtsalt veres. Paras aeg juba heina niita ja vikati, reha ning hangu järele haarata. Hang kuulub juunisse, nii või teisiti. Need vaesed linlased, kes ürgseid tunge aasal rassides välja elada ei saa, otsivad siis käepärast aseainet. Hanguvad ise.

Mõni looderdab avalikult, teine kavalam tekitab töötamise sarnaseid hääli. Osaleb soojaõhupuhurina koosolekul. Üsna lihtne on kaasaja elukauges elus tühjade koosolekute jada ja klahviklõbina varju peita tõsiasja, et heinakuhi tegelikult kusagil ei kerki. Vikatki veel roostes. Sest kõik on ju hõivatud.

Kahjutut viilimist pole paraku veel leiutatud. See on igavene salakaval ring, milles kaotavad kõik. Nahavedaja ise veel kõige rohkem – tema usk endasse, motivatsioon ja energiatase langeb. Tasahilju kipub letargia levima teistelegi, nakatades üha laiemat ringi. Ei õigusta seda suveaeg ega puhkuste aeg ega ületöötamise väsimus. Meile, eestlastele, on suvi kõige kiirem tööaeg, teotahe peaks laes olema.

Veel hullemini aga mõjub inimesele hangumine. Ehk tiksumine töötamise ja puhkamise vahepealsel orbiidil, kus tegelikult mitte midagi ei sünni, ühtki otsust ei langetata, ükski algatus ei valmi.

Ülemäärane virkus hakkab muidugi tervise peale ning kõik teavad, kuidas selle armastusega lood on, kui seda oodates vaid tööd teha ja vaeva näha. Veel hullemini mõjub inimesele aga hangumine. Ehk tiksumine töötamise ja puhkamise vahepealsel orbiidil, kus tegelikult mitte midagi ei sünni, ühtki otsust ei langetata, ükski algatus ei valmi. Õudne vaakum on see koht, ohtlik must auk, kallid kaasmaalased!

Puhkamine on hea, kasulik ja vajalik. Otsustad, et nüüd on aeg maas ja taastumine täisvõimsusel peale keeratud. Töötamine on samuti hea, kasulik ja mõnus. Energia täisvõimsusel peale keeratud. Suvi tekitab kohati aga olukorra, kus pole päris selge, milline protsess siis parasjagu toimub. Nagu on. Nagu ei ole ka.

Õnneks me oleme siiski eestlased ja terve talupojamõistus on isegi kõige kahvatumas kontorihiires kusagil alateadvuse alumises nurgas alles. Tee valik! Sest kõik teavad, mis sai kitsest kahe heinakuhja vahel…

Tagasi üles