/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2011/12/15/879036t1he148.jpg)
Kes tahaks elada piirkonnas, kus pole töökohti? Kes tahaks investeerida töökohtade loomisse piirkonnas, kus pole elanikke?
Juhtkiri: kes tahaks elada töötuna väikelinnas?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elukohavahetus on üks loomulikest lahendustest inimeste isiklikele probleemidele. Arvudest vaatab meile vastu muutunud Eesti, kus senised suhteliselt suured linnad on palju väiksemad, kui kooliõpikutest mäletame.
Kuna ääremaadelt, sealhulgas Ida- Virumaa linnadest rändavad Tallinna ja Harjumaale noored inimesed, kes loovad pere ja karjääri juba uues asupaigas, on liikumise tähendus selle piirkonna jaoks, kust lahkutakse, pikas plaanis suurem, kui esialgu arvudest paistab.
Ka Eestist välismaale rändajate hulgas on noored inimesed ülekaalus. Kui uuel asukohamaal soetatakse näiteks laenuga eluase, luuakse pere jne, võib patriotism olla küll suur, aga kuhjuvad ka praktilised takistused naasmiseks.
Need takistused jäävad alles isegi juhul, kui ükskord pakutakse kunagises sünnikohas suurepäraseid töötingimusi ja head palka. Pole ju mingit põhjust imestada, et kui Ida-Virumaa linnades on olnud ning on ka praegu töötus suurem kui ülejäänud Eestis ning palgad keskeltläbi oluliselt madalamad kui Tallinnas, siis liiguvad tööealised inimesed sealt ära.
Paljude inimeste isiklikust lahendusest saab aga piirkonna jaoks uute murede allikas ning halvemal juhul allakäiguspiraal. Ääremaadel, kust lahkuvad tööeas inimesed, väheneb lootus uute töökohtade saamiseks piirkonda veelgi.
See tähendab, et kahanevad lootused maksutulule, mille arvelt saaks elukeskkonda ja teenuseid arendada. Kui piirkonnas väheneb lastega perede arv, siis loomulikult suletakse lasteasutusi.
Sellised asulad pole enam atraktiivsed ka ettevõtjatele ning muutuvad üha ebamugavamaks neilegi, kes on kodukohale truuks jäänud. Üksikud tõmbekeskused aga arenevad. Häda on selles, et need ei pruugi edeneda piisavalt kiiresti ja efektiivselt, et meie inimesed üldse Eestisse pidama jääksid – siit ka üks argumentidest, miks regionaalselt tasakaalustavaid poliitikaid on tarvis.
Laiemalt riigi seisukohast vaadates ei tasu rännet Eesti piires sugugi üksnes õnnetuseks pidada, sest inimesed liiguvad eeldatavalt sinna, kus nende potentsiaal on paremini rakendatud ja nad ise on loodetavasti õnnelikumad. Kui lubaksime endale veel kosmopoliitlikumat vaadet, poleks isegi väljaränne üheselt õnnetuseks hinnatav.
Küsimus ongi pigem selles, millise mätta otsa ennast seame ja mida tahame. Küllap soovime kõik, et Eesti ei jookseks inimestest tühjaks ning täisväärtuslik elu oleks võimalik mujalgi kui Tallinna lähivaldades.