Päeva karikatuur 21.06.2019.

FOTO: Urmas Nemvalts

Pole juttu Eesti tulevikust ilma selle keskse murekohata – rahvastikumuutused. Kõige rohkem kardetakse muidugi rahvastiku vähenemist. Statistikaameti värske prognoos annab selleks ka alust, sest meie elanikkond väheneb järgmise 60 aastaga umbes 145 000 inimese võrra.

Ükski prognoos ei anna muidugi kindlat vastust, milliseks kujuneb tulevik päriselt. Prognoosid on väga muutlikud ja seda lihtsal põhjusel: tulevik ei kujune lihtsalt niisama, vaid seda mõjutavad inimesed oma tegevuse või tegevusetusega.

Esimene teadaolev Eesti rahvastikuprognoos koostati 1937. aastal. Selle järgi pidanuks 2000. aastal elama siin vaid 861 000 inimest. Suurest rahvastikukaotusest hoolimata oli aga ainuüksi eestlasi 2000. aastal 930 000. Ka statistikaameti viie aasta tagune prognoos oli praegusest pessimistlikum: siis ennustati 2040. aastaks kaheksa protsenti väiksemat rahvaarvu kui uue prognoosi järgi. Põhjuseks rändetrendide muutus ehk eestlased tulevad Eestisse tagasi ja siit lahkujaid on varasemaga võrreldes vähem.

Ent isegi kui praegune prognoos on eelmisest pisut optimistlikum, on reaalsus see, et Eesti rahvaarv väheneb ja rahvastik seejuures vananeb. Üheks oluliseks küsimuseks kujuneb seega, kust tulevad meie töökäed. Kas tuua nad välismaalt, automatiseerida järjest rohkemaid ameteid või tõsta pensioniiga? Ilmselt ei saa mööda ühestki. Aastakümneid on nähtud vaeva ka iibe tõstmisega, kuid muu arenenud maailma kogemus ei anna selleks üleliia optimismi.

Meie rahva vananemise põhjus on iseenesest positiivne: inimeste eluiga kasvab järjest. 2080. aastaks on meeste oodatav eluiga juba 83,5 ja naistel 89 eluaastat. Seega on pensioniea nihutamine mõistlik ning praegusest seadusest lähtuva tempoga olekski tolleks ajaks pensionär juba vähemalt 75-aastane inimene.

On igati inimlik soovida elu 60. aastates jalad seinale visata ja lõpuks aeg maha võtta, ent kui rahvaarv aasta-aastalt ei suurene, on see kõik nagu kokkukukkuv püramiidskeem.

Selleks et me ei avastaks mõnekümne aasta pärast, kuidas tervishoiu- ja pensionikulud söövad veel suurema osa riigieelarvest, tuleb uueks reaalsuseks juba nüüd valmistuda. Justkui üllatusena selgus ju praegu ka põlevkivienergeetika jätkusuutmatus.

Ei saa jätta rõhutamata, et pensionisüsteem ei pidanud oma loomise ajal ehk juba ülemöödunud sajandil pensionäre aastakümneid üleval hoidma. See oli raskest tööst viimasteks eluaastateks mõeldud elatis.

On igati inimlik soovida elu 60. aastates jalad seinale visata ja lõpuks aeg maha võtta, ent kui rahvaarv aasta-aastalt ei suurene, on see kõik nagu kokkukukkuv püramiidskeem. Sestap peab ka riiklik prioriteet olema inimeste kohanemisvõime säilitamine.

Selleks peab püsima majandus dünaamiline ja haridussüsteem ajakohane. Tulevikku ei oska meist ennustada keegi, kuid paratamatuteks katsumusteks peame end ette valmistama.