Oh sa vaene eesti keel!

ÕSi toimetaja Maire Raadik. Foto: Tairo Lutter / Postimees

«No kuhu see kõlbab – enam pole vahet, kas mingi asi lõpeb või lõppeb, ja vastuvõtukutsel võib Rootsi laua kirjutada nii suure kui ka väikese algustähega. Kogu aeg lastakse keelereegleid lõdvemaks ja varsti pole enam mingeid reegleid – kirjuta, kuidas tahad.» Sellist nurinat kuuleb ikka ja jälle, kui avastatakse, et koolis suure vaevaga selgeks saanud keelereegel enam paika ei pea.

«See on nüüd küll liialdus öelda, et keelereegleid muudetakse kogu aeg,» ei ole Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja Maire Raadik nurisejatega nõus. Reegleid vaadatakse aeg-ajalt ikka üle, seda on tehtud kõik need sada aastat, mil Emakeele Selts on neil silma peal hoidnud. «Keelereegel fikseerib teatud seisu, aga keel areneb ju edasi. Kui reegel enam tegelikkusele ei vasta, siis tulebki seda võib-olla muuta,» selgitab Raadik. Samas lükkab ta ümber laialt levinud arvamuse, nagu muudetaks keelereegleid igal aastal: «Vast aasta kohta üks tuleb, aga mõnel aastal pole sedagi.»

Küll teab Raadik, kust selline linnalegendiks kujunenud arvamus pärineb.

Paljud suured otsused, näiteks lühendite lõpust punkti ärajätmine ja lõppeb-vormi lubamine langetati pärast 1976. aasta õigekeelsussõnaraamatu (ÕS) ilmumist. 1970ndate lõpus muudetud keelereeglid trükiti ära 1985. aastal ilmunud kogumikus ja ÕSi jõudsid need alles paarkümmend aastat hiljem.

«Inimesed polnud nendega varem kokku puutunud ja arvavad, et need on viimase aja muudatused,» tõdeb Raadik. Kuna 1999. aasta ÕSis trükiti ära 20 aasta jooksul tehtud muudatused, tekkiski mulje, et üleöö on eesti keele reeglid pea peale pööratud, aga tegelikult polnud lihtsalt kaua aega ÕSi ilmunud.

Kui keelereeglit siiski muudetakse, ei tähenda see, et nüüd loetakse vanaviisi kirjutatu veaks. Keelereeglite muutmisel kehtib Eestis põhimõte, et koolis õpitu on alati õige. «Kui praegused noored käänavad või pööravad sõnu teisiti ja see saab normiks, siis vanamoodi harjunutel on ka õigus, sest kehtib põhimõte – mis koolis õpitud, on õige,» selgitab Raadik. Seda põhimõtet hakkas vabariiklik õigekeelsuskomisjon järgima juba 50 aasta eest.

Keelekorraldaja sõnul peaksid uusi reegleid teadma õpetajad, aga ka ajakirjanikud. «Neile, kes keelega nii palju kokku ei puutu, piisab, kui nad koolis õpitut mäletavad ja selle järgi toimivad,» lausub Raadik, lisades, et saab aru küll, miks inimesed keelereeglite muutmisele nii valuliselt reageerivad. «Inimesi häirib ümberõppimine. Kuigi ka varasem reegel jääb kehtima, tunneb mõni ikka, et nüüd sunnitakse teda ümber õppima.»

Keeleteadlase sõnul on raske öelda, mida viimastest reeglimuudatustest kõige olulisemaks pidada. Küll on ta täheldanud, et rohkem pälvivad avalikku tähelepanu n-ö kergemad teemad.

Raadik toob näiteks sõna lemmik, mida on hakatud kasutama omadussõnana. Nüüd on keelereeglite kehtestajad otsustanud, et lemmik võib olla nii nimi- kui ka omadussõna. Nimisõnana tuleb see järgneva sõnaga kokku kirjutada (lemmikrestoran, lemmiktoidud), omadussõnana aga lahku (lemmik restoran, lemmikud toidud), kuid sel juhul pole käänamisest pääsu. «Näiteks tuleb öelda, et käisin oma lemmikus Mehhiko restoranis, mitte lemmik Mehhiko restoranis,» ütleb Raadik. Nii mõnigi lehelugeja saab seda näidet lugedes ilmselt pahaseks ja mõtleb, et kuhu see kõlbab, kogu aeg on kirjutatud lemmikrestoran. Ka Raadik ise eelistab viimast varianti: «Harjumust on raske muuta.» Raadiku sõnul on lemmik-sõna üha laieneva kasutuse taga ilmselt inglise sõna favourite mõju.

Keeleteadlase sõnul on raske öelda, mida viimastest reeglimuudatustest kõige olulisemaks pidada. Küll on ta täheldanud, et rohkem pälvivad avalikku tähelepanu n-ö kergemad teemad. Raadik toob näiteks 2012. aasta, kui otsustati muuta nii tegusõnade kokku-lahku kirjutamise kui ka ajaloosündmuste algustähe reegleid. «Siis rääkisid kõik algustähest, sest oli lihtsam ja arusaadavam,» mainib ta.

Samas oli tegusõnu puudutav otsus Raadiku arvates märksa ulatuslikum muudatus, sest lubas seni kindlateks liitsõnadeks peetud tuletisi nagu alla kirjutaja ja alla kirjutamine ka lahku kirjutada. «Mulle endale on see üsna harjumatu, sest olen õppinud, et tegusõnadest tuletatud nimisõnad käivad kokku, näiteks allakirjutamine ja allakirjutaja, sisseastumine ja sisseastuja,» räägib Raadik. «Paistab, et see asi on edasi läinud ja lahkukirjutus, mida kunagi lubati täiendi ja öeldistäite puhul, on nüüd jõudnud ka tuletistesse. Olen märganud, et lahku kirjutamine on üsna levinud filmide subtiitritesse. Mulle, kes ma olen õppinud kokku kirjutama, on see harjumatu, aga praegustele põlvkondadele tavaline.»

Et üks igipõline sõnavorm võib ühtäkki nooremate seas kaduma hakata, näitab ka lühikese mitmuse osastava taandumine, näiteks vormi maju kadumine kõnest. Aina enam kasutatakse pikka vormi ehk majasid, mitte maju. Kuna käänamisel on rööpvormid lubatud, ei saa Raadiku sõnul inimestele ette kirjutada, et tuleb kasutada just lühemat vormi. «Õpetaja võib soovitada, et kasutage lühemat vormi, aga ta ei saa pika vormi kasutamist keelata,» nendib keeleteadlane. Kui laps valib vale tüvevokaali, loeb õpetaja selle veaks, samas on -sid-lõpuline variant kindla peale minek. See võib olla Raadiku sõnul olla üks põhjus, miks lühema vormi kasutamine väheneb. Mida vähem räägitakse maju, kanu, koeri, kasse, seda raskem on lastel ka õiget tüvevokaali valida, sest nad peaksid selle keelt kuuldes või tekste lugedes omandama. Nii et tekib omalaadne surnud ring. «Aga mina ei pea seda eesti keele lihtsustamiseks,» lisab Raadik.

Raadiku sõnul on aina enam kõnekeeles levinud nähtus, et arve ei taheta ühildada kuupäevadega. Öeldakse, et midagi toimub kaksteist mai, mitte kaheteistkümnendal mail.

Tänapäeva keelekasutust jälgides võib arvata, et ilmselt on vaja mõne aja pärast üle vaadata sõnade osa ja enamik kohta antud õpetused. Praeguse normi järgi on õige öelda osa inimesi, enamikul inimestel, kuid järjest sagedamini öeldakse juba osad inimesed, enamikel inimestel.

Raadiku sõnul on aina enam kõnekeeles levinud nähtus, et arve ei taheta ühildada kuupäevadega. Öeldakse, et midagi toimub kaksteist mai, mitte kaheteistkümnendal mail.

Kaubamärkide puhul on ammune probleem, et nende nimesid ei taheta käänata. «Aastaid kasutasin ma näidet, et me ju ei ütle Kalev kommid, vaid räägime Kalevi kommidest, kuid nüüd ma seda näidet enam ei too, sest olen ise näinud varianti Kalev kommid,» lausub Raadik. See probleem sai alguse 1990ndatel, kui tuli palju uusi kaubamärke ja neid ei juletud käänata. Samas on keeleteadlane täheldanud huvitavat suundumust, et kui kaubamärk on lauses üksi, näiteks Solaris või Jonsered, siis neid käänatakse, kui aga koos liigisõnaga, jäetakse käänamata ja räägitakse Solaris keskusest ja Jonsered saest (õige oleks Solarise ja Jonseredi). «Siin on küsimus, mida teha. Kas öelda, et ongi selline tendents, või ajada seda rida, et eesti keeles peab liigisõna ees olev nimi olema omastavas käändes ehk meil on ikka Kalevi vabrik ja Tammiku talu.»

Mõni reeglimuudatus võib kaasa tuua ka ootamatuid tagajärgi. 1994 tegi Emakeele Seltsi keeletoimkond otsuse lubada viies nimetuste rühmas jutumärkidest loobuda. Otsus ei puudutanud pealkirju, nagu «Tõde ja õigus» või «Aktuaalne kaamera», mida tuleks endiselt kirjutada jutumärkides. Keelekorraldajat häirib, et telekanalid ei kasuta enam filmide ja saadete pealkirjades jutumärke. Raadikule jääb arusaamatuks, miks ei taheta pealkirja esile tõsta, nagu oleks korrektne. «Siin jõuame jälle koolini. Kuidas lapsele õpetada, et pealkirja puhul tuleb kasutada jutumärke, kui ta telerist näeb, et seda ei tehta?» Teadlase sõnul on see viga hea näide, kui tähtis roll on eeskuju andvatel tekstidel.

Raadiku sõnul ei tohiks keelekäsiraamatute näitevara valimatult õpikutesse või töövihikutesse üle kanda.

Kelles tekitas eelnev jutt hirmu, et enam ei oskagi õigesti kirjutada, siis neid lohutab Raadik sellega, et tavainimesele peaks piisama koolis õpitud põhjast. «Iseasi, kui hea see põhi on,» lisab ta. Keelekorraldajad, kes annavad oma igapäevatööna ka keelenõu, on nii õpilaste kui ka õpetajatega suheldes kogenud, et kooliõpetuses keskendutakse mõnikord liiga palju eranditele. «Kas näiteks neljanda klassi laps peab ikka teadma, kuidas kirjutada Siiditee või Panameerika raudtee? Kui palju tal seda elus vaja läheb? Selle asemel võiks ta saada muid, praktilisemaid teadmisi, näiteks et asutuse nimetuse algustäht oleneb teksti ametlikkuse astmest või et sõna direktor kirjutatakse lause sees väikese tähega nagu iga muu ametinimetus.»

Raadiku sõnul ei tohiks keelekäsiraamatute näitevara valimatult õpikutesse või töövihikutesse üle kanda. «Käsiraamatutes esitatud näited aitavad reegleid selgitada, neid näiteid vajavad mitmesuguste tekstide koostajad, toimetajad ja lugejad, aga nendega ei maksa koolis lapsi kiusata.»

Kuidas muudetakse eesti keele reegleid

Keelereeglite muutmise ettepaneku võib Eestis teha igaüks, piisab vaid, kui anda Emakeele Seltsi keeletoimkonnale kirjalikult teada, millist muudatust soovitakse ja mis põhjusel.
«Iga inimene võib teha ettepaneku, et ta on märganud keeles muutust ja äkki oleks aeg reegleid muuta,» ütles keelekorraldaja Maire Raadik. Keeletoimkond arutab ettepanekut ja kui leitakse, et see on põhjendatud, võidaksegi normingut muuta. Tavaliselt teevad keeletoimkonnale ettepanekuid keeleuurijad, õppejõud, toimetajad, vahel ka õpetajad. «Õpetajad tahaksid loomulikult, et vigu oleks vähem, aga iga koolikirjandis tehtav viga ei saa kohe keelereegliks,» kinnitas Raadik. Ta tõi näiteks võõrsõnad. «Kuigi mõnd võõrsõna võidakse sageli valesti kirjutada, ei hakata väljakujunenud kirjapilti kergel käel muutma.» Keelereeglite muutmisele eelneb põhjalik uurimistöö ning enne muudatuse lõplikku heakskiitmist pannakse otsuse kavandid keeletoimkonna veebilehele tutvumiseks välja. Kõik soovijad saavad oma arvamuse öelda. «Tuleb kahjuks tõdeda, et ega neid arvamusi väga palju ei tule,» ütles Raadik.
Sageli ei ole üksmeelel keeletoimkond ise ja nii mõnigi kord tuleb muudatus panna hääletusele. Toimkonna kaks värskeimat otsust on rindliitsõnade nagu lasteaed-algkool käänamise otsus aastast 2016 ja Musta Mandri või Raudse Leedi taoliste kujundlike nimetuste algustähe otsus aastast 2018. Mõlemad kiideti heaks ilma hääletamata. «Kui asjad enne põhjalikult läbi arutada, on ka hõlpsam üksmeelt saavutada.» Kindlasti vajab iga otsus aega ja mõnd teemat arutatakse päris kaua. «Näiteks tuleb aeg-ajalt jutuks kontsert-sõna käänamine. Meil on olnud kahtlusi, kas need muutused puudutavad tervet tüüpi või mõnda üksikut sõnavormi, ja seda ei ole siiani kõne alla võetud,» selgitas Raadik. Pikalt on keeletoimkonnas olnud arutusel ka küsimused, kas sõnade viis ja kuus ainsuse osastav on ainult viit ja kuut või ka viite ja kuute, või kas omadussõna habras puhul möönda vormide habrast ja habraste kõrval ka vorme haprat ja haprate.
Igast ettepanekust eraldi otsust ei sünni, mõned seisukohad vormistab toimkond üksnes protokollides, sealt jõuavad need sõnastikesse ja keelekäsiraamatutesse, mõned ettepanekud lükkab ka tagasi. «On tehtud näiteks ettepanek muuta jas-tuletiste nagu usjas või tünjas ortograafiat või lõpetada eesti keeles ütte eraldamine komaga. Mõlemad ettepanekud puudutavad juurdunud õigekirjatava ning neid muudatusi pole keelenormijad teinud,» rääkis Raadik.

Sada aastat Rootsi kardinate vaidlusi

Paljudele lugejatele tuleb ilmselt üllatusena reegel, mille kohaselt kirjutatakse kohanimi suure algustähega ka piltlikes väljendites, nagu Hispaania saabas (keskaegne piinamisvahend) ja Rootsi kardinad (trellid).
Maire Raadiku sõnul ulatub vaidlus saja aasta taha. Asi sai kunagi alguse soome keeleteadlase Lauri Kettuse ettepanekust hakata keelte nimetusi kirjutama väiketähega, et teha vahet keelel (eesti keel ehk eesti) ja maal (Eesti). «Soovitatud kirjutusviis levis kiiresti ja laiemalt, kui Kettunen oli seda mõelnud,» rääkis Raadik. Kohanimede eeskujul hakati väiketähega kirjutama ka täiendina esinevaid isikunimesid. Saja aasta jooksul on selle reegli muutmist arutatud mitut puhku, ka Kettunen ise püüdis oma ettepanekule tagasikäiku anda, kuid tulutult. Kui 1960 hakkas tegutsema vabariiklik õigekeelsuskomisjon, tuli esimese teemana jutuks täiendina esinevate omastavas käändes koha- ja isikunimede kirjutamine, kuid reegli muutmiseni tookord ei jõutud.
Hilisematel aastatel õnnestus siiski tasapisi üht-teist muuta, 1975 tehti otsus murdenimetuste ja 1998 kaubanimetuste kohta. Sedakaudu ongi sada aastat tagasi tekkinud segadus praeguseks likvideeritud ja kehtib põhimõte, et kohanime sobib suure algustähega kirjutada ka kohanimelise täiendiga ühendites. Varem sõltus õigekiri palju ka keelevälistest teadmistest, tuli osata teha vahet, kas kohanimi näitab liiki (eesti juust) või päritolumaad (Eesti juust). Nüüd piisab teadmisest, et kui tegu on koha- või isikunimega, kirjutatakse need suure tähega.
Raadik peab seda muudatust igati põhjendatuks, sest väikese algustähe kasutamine nõuaks ühtlasi kirjapildi mugandamist häälduspäraseks. Kui Saksa ja Rootsi nimede puhul pole see probleem, siis Inglise ja Prantsuse nimede originaalkuju võib muutuda tundmatuseni, näiteks äärširi või Ayrshire’i veis, uaiendoti või Wyandotte’i kana. «See oli ka üks põhjendus, miks seda reeglit muudeti, et kohanimed oleksid äratuntavad,» sõnas Raadik. Muudatus tehti 1990ndate keskel, kui Eestisse hakkas tulema palju välismaiseid kaupu. «Kui oleksime näiteks kõiki neid uusi juustusorte kirjutanud vana reegli järgi, see tähendab väikese tähega ja häälduse järgi mugandatuna, ei oleks olnud võimalik enam aru saada, mis seal taga on.»

Olulisemad muudatused

Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsuseid
1994 algustäheortograafia ja jutumärgid
numbrikirjutus
1998 maailma maade ja nende elanike ning rahvaste ja keelte nimetused
kaupade nimetamine (Tallinna kilud)
2008 Internet ja internet
jaapani sõnad eesti tekstis
2009 araabia sõnad eesti tekstis
kaassõnade peale ja pärast tähendus
2012 ajaloosündmuste algustäht
tegusõnatuletiste ning määrsõnade kokku- ja lahkukirjutus
2016 sidekriipsuga rindliitsõnade käänamine (lasteaed-algkool)
2018 kujundlike nimetuste algustäht (Must Mander, Raudne Leedi)

Tasub teada

Eesti Keele Instituudis on valminud «Eesti õigekeelsuskäsiraamat», mis on mõeldud
õigekeelsussõnaraamatu ehk ÕSi paariliseks. Selle eesmärk on anda ÕSi kasutajale
soovituste korral pikemaid selgitusi, miks üht või teist vormi eelistada.
Alates 26. aprillist 2019 saavad kõik huvilised vast valminud käsiraamatuga tutvuda ja öelda ka oma
arvamuse. Märkused ja ettepanekud on oodatud aadressil
[e-mail] kuni 15. septembrini 2019, käsiraamat paikneb
aadressil https://keeleabi.eki.ee/vikieksport/.