100 eurot.

FOTO: Eero Vabamaegi/Postimees

Raha tervishoidu, raha politseinike, päästjate, õpetajate ja kultuuritöötajate palgaks ning raha teadusesse. Need on Eesti inimese soovid.

Nimelt uuris Postimees Kantar Emori abiga juunikuus lisaks parteilisele eelistusele ka seda, kuhu siinse rahva meelest peaks riik esmajärjekorras raha suunama. Eelmainitu vallutas esikolme. Tähtsamatena järgnesid erakorraline pensionitõus ja maanteede neljarajaliseks ehitamine, ehkki neid eelistas juba vastavalt iga kolmas ja viies küsitletu.

Välisjulgeolekut puudutavad küsimused – üldine kaitsekulutuste tase või ka Eesti-Venemaa piir – sellist tähelepanu ei pälvinud. Ilmselt mängib oma rolli fakt, et kaitsekulutused on olnud kõrged juba aastaid ning piiriehitust ümbritsev segadus ei tekita usku, et sinna peaks kohe raha juurde suunama.

Rahandusministeerium hindas enne märtsikuus toimunud riigikogu valimisi erakondade lubadusi, nende maksumust ja teostatavust. Selle käigus joonistusid välja kulukaimad lubadused ning tolle nimekirja olulisima osa moodustasidki just värske uuringu kõige populaarsemad soovid. Seega tahavad Eesti elanikud, et riik suurendaks oma kalleimaid püsikulusid.

USA poliitfolklooris on president Bill Clintoni kunagine kampaaniatõde: majandus, lollpea. See on praeguseks osa käibetõest, et kui majandus on korras, sujub ka kõik muu. Nii kipub olema ka siinpool ookeani.

Riigi püsikulutuste suurendamise nimel ei ole erakonnad valmis astuma samme, mis tooksid ka püsivamate tulude kasvu.

Valimiste-eelses Eestis paistis majanduse olukord eriti hea. Ka nüüd, mil iga eestlane juba vähemasti aimab, mida tähendab eelarve struktuurne tasakaal, jääb mõnele ilmselt lootus, et probleem on pigem raamatupidamislik.

Kui aga käesoleva uuringu kõrvale vaadata taas valimiste-eelset analüüsi erakondade lubadustest, selgub möödapääsmatu tõsiasi. Riigi püsikulutuste suurendamise nimel ei ole erakonnad valmis astuma samme, mis tooksid ka püsivamate tulude kasvu. See tähendab, et varem või hiljem peab kas teenuseid kärpima või eelarve tasakaalust loobuma, kattes riigi püsikulusid juba laenurahaga.

Et Eesti inimesed soovivad pigem olemasoleva parandamist ja arendamist kui uusi «huvitavaid» algatusi, on julgustav. Paraku on selge, miks erakonnad pigem kellade-viledega ettepanekuid teevad – sest senise täiustamine on erakordselt kallis. Ka ei saa ühtki linti lõigata.

On paratamatu, et mida vähem on riigis rahvast ja mida hajusamalt inimesed paiknevad, seda kallim on kõike üleval pidada. Kui eelmainitud negatiivsed stsenaariumid ei tundu ahvatlevad, jääb veel üksainus võimalus. Teenida rohkem raha.

Eesti saab endale lubada «paksu» riiki siis, kui lisandub makse maksvaid töökäsi. Olgu riigi seest või piiride tagant. Mõnel veab ka maavaradega, kuid fosforiidi kaevandamise suhtes Eestis lähiaastatel ilmselt suunamuutust ei toimu.

Kui leiame, et riik peaks rohkem kulutama, peame ka rohkem teenima ja loovutama osa maksurahana riigikassasse.