Andrei Kuzitškin kõrgharidusest Venemaal: sõjalised kateedrid ja Putini portreed tualetis

Venemaa president Vladimir Putin Peterburi Riikliku Ülikooli õliõpilastega. Foto: Dmitri Lovetsky / AP

Eesti ja Venemaa ülikoolides on kätte jõudnud ärevad ajad: gümnaasiumide lõpetajad valmistuvad saama üliõpilaseks ja valima oma tulevast eluteed. Seepärast tahaksin jagada oma muljeid kõrgharidusest mõlemal maal, mis kunagi moodustasid ühtse haridusruumi.

Nõukogude Liidu lagunemisest on möödas juba ligemale kolmkümmend aastat. Kummalisel kombel on selle aja vältel Eesti ja Venemaa kõrgkoolides peaaegu kõik muutused käinud sünkroonis. Esiteks muutus seadusandlik baas. 1992. aastal võeti nii Venemaal kui ka Eestis vastu haridusseadus, mis tähistas lahtiütlemist Nõukogude spetsialistide ettevalmistamise süsteemist. Teiseks ühinesid 2003. aastal nii Venemaa kui ka Eesti Bologna protsessiga ja jagasid kõrghariduse neljaks astmeks: bakalaureuseõpe, rakenduskõrgharidus, magistriõpe ja doktoriõpe. Kolmandaks on nii Venemaal kui ka Eestis loodud era- ja riikliku rahastamisega segaharidussüsteem, tudengid aga võivad õppida nii tasulises kui ka tasuta õppes.

Aga kas on siis gümnaasiumi lõpetajal kergem üliõpilaseks saada – Venemaal või Eestis?

See on keeruline küsimus. Eestis on ülikoolid ise paika pannud reeglid abiturientidele: hindavad tunnistusi, riigieksamite tulemusi või korraldavad omaenda katseid ja teste. Venemaal on süsteem jäigalt tsentraliseeritud ja palju keerukam.