Angela Merkel ja Donald Trump.

FOTO: Philippe Wojazer / Reuters / Scanpix

Saksamaa hoiak Venemaa suhtes on pehmenemas ja USA annab talle õppetunni. Märgusõna juubeldavateks hõiseteks Poolalt, Ukrainalt ja teistelt riikidelt, kellel on põhjust Kremlit karta. Õige? Mitte päris, kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas. 

On tõsi, et kaks liidumaa peaministrit – Michael Kretschmer Saksimaalt ja Bodo Ramelow Tüüringist – on öelnud, et on aeg tühistada Vene-vastased sanktsioonid. Samuti on tõsi, et president Donald Trump pakkus Valges Majas Poola kolleegi Andrzej Dudat võõrustades välja 1000 USA sõduri Saksamaalt Poola üleviimise ja ähvardas sanktsioonidega juhul, kui gaasitoruprojekt Nord Stream 2 peaks teoks saama.

Tõde on keerulisem. On õige muretseda Venemaa sisseimbumise pärast Saksamaa poliitilisse- ja majanduseliiti, kuid paanikasse sattuda ei tasu. Nii Tüüring kui ka Saksimaa asuvad endises Saksa Demokraatlikus Vabariigis, kus venemeelsed meeleolud on valdavad.

Bodo Ramelow on kurikuulus Kremli-armastaja endiste kommunistide erakonnast Linke. Härra Kretschmer kuulub valitsevasse Kristlik-Demokraatlikku Liitu (CDU), kuid püüab täita oma valijate soove. Teda tabas kriitikarahe ning talle tegi teravaid etteheiteid ka parteijuht Annegret Kramp-Karrenbauer. 

On õige muretseda Venemaa sisseimbumise pärast Saksamaa poliitilisse- ja majanduseliiti, kuid paanikasse sattuda ei tasu.

Tasub meenutada, et Saksamaa surus läbi Euroopa Liidu sanktsioonid Venemaa karistamiseks Ukraina ründamise eest. Samuti võlgneme Saksamaale tänu nende sanktsioonide äsjase pikendamise eest. Tõusev jõud Saksa poliitikas ei ole Vene-sõbralikud vasak- ja paremäärmuslased, vaid rohelised, kes jälestavad Kremli kitsarinnalisust ja imperialismi. 

Hoolimata endise kantsleri Gerhard Schröderi kurikuulsast suhtest Venemaa kahe suurima energiafirmaga, ei ole Saksa tööstus tegelikult Venemaal taskus.

Vaadake numbreid. Saksa väliskaubanduse maht «Ida-Euroopaga» – ekskommunistlikud Euroopa Liidu riigid ja Ukraina – ulatus mullu ligikaudu 450 miljardi dollarini, mis on kuus korda suurem vastavast näitajast Venemaaga. Enamgi veel, kaubavahetus nende demokraatlike seaduste valitsetud riikidega on õitsval järjel; Venemaaga on see seisakus.

See tekitab tohutu võimaluse – sellise, mille Ida- ja Kesk-Euroopa riigid on seni suuresti käest lasknud. Saksa poliitikute uuel põlvkonnal on külmast sõjast vaid ähmased mälestused. Nende maailmavaadet kujundavad valdavalt elamine, töötamine ja õpingud Lääne-Euroopa riikides.

Nad ei suhtu endistesse vangistatud rahvastesse vaenulikult, kuid on minu kogemuse põhjal sageli šokeerivas teadmatuses. Diplomaadid ja poliitikud peaksid neid harima. Selle asemel paistavad otsusekujundajad, eriti Poolas, eelistavat neurootilisi ja alusetuid spekulatsioone Saksa-Vene vandenõudest.

Tõusev jõud Saksa poliitikas ei ole Vene-sõbralikud vasak- ja paremäärmuslased, vaid rohelised, kes jälestavad Kremli kitsarinnalisust ja imperialismi. 

Samuti ei tohiks kedagi piirkonnas rõõmustada kasvav sapisus USA-Saksa suhetes. Ühendriikidel on küllalt õigust kritiseerida Saksamaad halvatuse eest kaitsekulutuse vallas. Samuti on tal piisavalt põhjust taunida gaasijuhet Nord Stream 2, mis pumpab gaasi kõrval ka korruptsiooni ja seda otse Saksa poliitilise ja majandusliku süsteemi südamesse.

Sakslastel on küllalt õigust seada küsimärgi alla USA valitsuse strateegia ja taktika terves reas küsimustes. Sõbrad peavad teineteisega mõnikord otsekoheselt rääkima.

Aga mitte sõpruse enda hinnaga. USA vajab uuel suurvõimude võistluse ajajärgul Saksamaad – ja Euroopat – enda kõrval. Tugevad transatlantilised sidemed on Euroopa julgeoleku jaoks eluliselt tähtsad. NATO ei saa ilma Saksamaa osaluseta korralikult toimida ja riigi roll on muuhulgas tähtis ka eesliiniriikidele tugevdusjõudude kiire kohalesaatmise seisukohast. Saksamaa roll logistika parendamisel on ülioluline ja seda on ka tema kohalolek Leedus osana NATO tugevdatud ettenihutatud kohaloleku päästiküksustest. 

Kui presidendi retooriline tulevärk kõrvale jätta, on peaaegu kindel (ja soovitud), et suurem osa USA sõjalisest kohalolekust Euroopas jääb Saksamaale. Mõnede USA vägede Poola üleviimine, kui see peaks tõepoolest aset leidma, oleks sõjaliselt ja diplomaatiliselt mõistlik. See tugevdaks kahepoolseid suhteid tähtsa liitlasega ja muudaks NATO kaitseotstarbelise kohaloleku piirkonnas tõsiseltvõetavamaks. See ei ole poliitiline karistus ja seda ei tuleks sellisena kujutada. 


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.