Juhtkiri: ministritest pole valitsust saanud

Mart Helme, Jüri Ratas. Valitsuse pressikonverents. Foto: Sander Ilvest

Martin Helme soolo euroala rahandusministrite kohtumisel on toonud valitsuse suhteprobleemid Euroopa tasandile ja pannud need esimest korda põrkuma sisuliste teemadega. Kui senised erimeelsused on olnud pigem sümboolsed, siis EKRE ministri kokkulepitule vastupidiselt toimimine Euroopa Liidu kohtumisel on Jüri Ratasele ja ka Isamaale juba tõsine väljakutse.

Rahandusminister Helme nõudis reedesel nõukogul Luksemburgis Eestile vetoõigust. Teemaks juba kurikuulus täheühend ESM ehk Euroopa Stabiilsusmehhanism, mille üksikasju avame tänase lehe majanduskülgedel. Kuid programmi sisust hoolimata ei saa valitsus mööda vaadata sellest, et Helme ei koordineerinud oma sammu ülejäänud kabinetiga. Pealekauba jäi ta kogu teemaga nõukogus üksi. Nõnda rikkus ta kaht põhimõttelist seisukohta: erapooletus või vastuhääletamine tuleb valitsuses kooskõlastada ja põhjendada ning Eesti seisab alati konsensusliku otsustamise eest.

EKRE sai oma sammuga muidugi näidata, et ajab Euroopas «Eesti asja» ehk seisab Maarjamaa suveräänsete huvide eest. Nii selgitas seda ka Helme ise oma sotsiaalmeediakontol. Otsuse tegi seejuures lihtsamaks eeldus, et vastuseisust tegelikult midagi põhimõttelist ei muutu ja juba valitsusjuhtide tasemel «klatib» Ratas asjad ära.

Kuid see pole enam mõni käemärk ametisse vannutamisel, «abordiarstide» solvamine, Euroopa Liidu lipu äraviimine valgest saalist või mõni muu riigisiseseks tarbimiseks mõeldud samm, millega on oma valijale iga kord kinnitatud: jah, me oleme valitsuses, kuid me ei muutu. Kabinetis ja ka riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonis kokku lepitud seisukohad on just valitsuse, mitte Martin Helme seisukohad.

Seda kindlust, et EKRE ministrid ka edaspidi kokkuleppeid ei murra, Ratasel enam pole.

Et Helme ei esindanud Luksemburgis valitsuse seisukohti, näitab ka Ratas Postimehele antud intervjuus, milles ta rõhutab, et minister peab aru saama, missuguse volitusega ta kohtumisele on lähetatud. See on Ratase seni kõige jõulisem väljaütlemine valitsusliidusisestes küsimustes. Kas peaministri punane joon sai sellega ületatud, näitavad tema järgmised käigud.

EKRE jaoks on küsimus aga põhimõttelisem. Kas valitsusse mindi üksnes eesmärgiga võimule pääseda ning sedakaudu sotsidele ja Reformierakonnale ära teha või on nende ambitsioon laiem – soov oma valijatele antud lubadusi ka täide viia? Seni on aetud valitsuses, nii nagu eelmise koosseisu ajal riigikogu opositsioonis, oma asja.

Koalitsioonis ollakse aga kolmandik ühtsest liidust. Kabinetis tehakse küll kompromisse, ent väljapoole suunatult tegutsetakse ühise löögirusikana. Vähemasti kuni sõprust jagub. Seda kindlust, et EKRE ministrid edaspidigi kokkuleppeid ei murra, Ratasel aga enam pole.

Peaministrit on meeskonnatöö eest kiitnud tema kriitikudki. Kas mängida saab ka nendega, kes sõrme andjal kogu käe võtavad, ongi Ratasel vaja suve jooksul välja selgitada.