Siim Kams. 

FOTO: Margus Ansu

Hollywoodi filmitööstus on viimaste aastate jooksul üha enam feminismi propageerinud. Ilmselt oli üks enim tähelepanu pälvinud juhtum 1984. aasta kinoklassika «Tondipüüdjad» moderniseerimine. Filmi 2016. aasta taastoodang esitleb esimest korda naistest koosnevat tondipüüdjate meeskonda. Kogu meeskonna asendamine naistega oli originaalfilmi austajatele natukene liiga ambitsioonikas samm.

Üha enam hakkab naispeategelasi kinoekraanidele ilmuma ja kui filmid ei lähe liiga absurdseks, siis olen kahe käega poolt. Paraku hakkab häirima, kui Hollywood üritab naeruväärselt feministlikke ideaale igasse võimalikku filmi toppida ja lõpptulemus on pelgalt ebausutav.

Märulifilmide peategelased on üha enam piitspeenikesed naisosatäitjad, kes loobivad terve filmi vältel endast kaks-kolm korda raskemaid mehemürakaid. Sellised ebareaalsed standardid peavad paika, kui naissoost peategelane on superkangelane nagu filmis «Kapten Marvel» või kui naine on treenitud merejalaväelane nagu filmis «Megan Leavey». Mõistan, et filmis ei kehtigi kõik füüsikareeglid ning veidike fantaasiat käib asja juurde, kuid kui filmid nagu «Atomic Blonde» või hiljuti treileri avaldanud «Anna» üritavad näidata, et 50–60 kilogrammi kaaluvad naised võivad olla sama võimsad tapamasinad kui Keanu Reeves filmis «John Wick», siis paraku ajab see lihtsalt naerma.

Märulifilmide peategelasteks on üha enam piitspeenikesed naisosatäitjad, kes loobivad terve filmi vältel endast kaks-kolm korda raskemaid mehemürakaid.

Mõne kuu eest ilmunud «Anna» treileris kujutatakse palgamõrvarist peategelast, kelle alter ego on imepeenike modell. Filmi treileris lööb naine üksipäini maha kümneid endast kolm korda suuremaid maffiabossi turvamehi. Saan aru, et sisu järgi on peaosatäitja Sasha Luss treenitud mõrtsukas ning selliste filmide tagamõte ongi feministlikke ideaale reklaamida ning näidata, et naised on sama tugevad kui mehed. Paraku tekib selliseid filme vaadates tunne, et tegemist on satiiriga, sest ei ole vahet, kui osav palgamõrvar see modell filmis on, ei suudaks ta mingi valemiga 100 kilo kaaluvat meest nagu kartulikotti loopida.

Võitluskunstides ei ole ilmaasjata rangelt määratud kaaluklasse, 100 kilogrammi kaaluvat meest või naist ei pandaks professionaalses võistluses mitte kunagi isegi kümme kilo kergema vastasega võitlema, rääkimata 50 kilogrammi kaaluvast vastasest. Naissoost peategelase esiletõstmine ja võimsana näitamine muutub sellistel juhtudel pigem naeruväärselt absurdseks. Ma ei ütle, et peategelane ei või olla palgamõrtsukast naine, on väga hästi tehtud filme, kus just nii on, näiteks «Kill Bill», kus peaosatäitjast Uma Thurmanist saab jõhkra treenimise abil ülimalt ohtlik mõrtsukas.