Indrek Sirk: liikluse korduvrikkujad vajavad personaalset lähenemist

Puhumisreid. Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Liiklusohutus sarnaneb ujumisega – kogu aeg tuleb tegutseda. Seismajäämisel vajud põhja või lähed allavoolu. Fookuse või tähelepanu kadumine on kõige raskemal juhul fataalne, kirjutab vandeadvokaat Indrek Sirk. 

Kirume riiki ja kaasteelisi, kes ei oska või ei suuda mõistuspäraselt käituda. Mõistlikkus on aga inimestele erineva tähendusega. Üks mõõdab kiirust täpselt spidomeetri järgi, teine kasutab GPSi, kolmas sisemise ohutunde abil ning neljas analüüsib, millal politsei või kiiruskaamera tema tegevusse sekkub. Nii juhtub, et samal maanteel liiguvad enda arvates mõistlikult neli autot kiirusega 80, 87, 96 ning 110 km/h. Lisaks hulljulgeid kihutajaid ning sõiduki eripärast tulenevalt aeglaselt sõitjaid. Eri kiirused tähendavad konfliktsituatsioone ning meie valdavalt 1+1 sõidurajaga teedel sagedasi möödasõite.

Kuna mõistlikkusele ei saa alati loota, on liiklejatele loodud raamid. Paraku on meie kiirusepiirangud liiga jäigad. Suvel ja talvel, päeval ja öösel, kuival ja jäisel teel – ikka on maanteel lubatud 90 km/h. Mõnikord liiga suur kiirus (eriti õõvastav on bussi- ja veoautojuhtide graafiku ja kilometraaži tagaajamisel piltlikult kogu aeg kiirusepiirajas sõitmine ka jäisel teel), kuid teistes oludes tunnetuslikult liiga madal (suvine kuiva teekattega päev).

Tee-ehituses tehakse edusamme mitmerealiste ja möödasõiduradadega teede ehitamisega, transiitliiklus suunatakse üha enam tiheasustusest kõrvale, kiirusepiiranguid kehtestatakse juba ammu analüüsi, mitte kogemuspõhisena ning seadustatud on muutuva teabega liiklusmärgid.