Leedu uuringu andmed kehalise kasvatuse mõjust liikumisharrastusele on huvitavad, kuid võimaldavad teha ka täiesti vastupidiseid järeldusi. Näiteks ilmnes, et kehaliselt mitteaktiivsed inimesed olid rohkem nõus väitega, et tegelesid omal ajal kehalise kasvatusega üksnes hinde pärast. Järelikult – kui neid poleks hinnatud, poleks nad kehalise kasvatusega ehk üldse tegelenud.
Usk, et kui kaotame hindamise, siis vähem võimekate rõõm surve kadumisest paneb nad kehaliselt rohkem tegutsema on lihtsalt enesepett. Sellest saavad aru ka ainekava töörühma liikmed, miks muidu on nad ujumise valdkonnas ainsana normid ainekavasse alles jätnud. Järeleandmine heaolu-haridusele ujumisoskuses maksaks kätte uppumissurmadega ja seda ei taha oma hinge peale keegi.
Heaolu-haridus on meie ajastu epideemia, mida levitatakse kõige kõrgemal tasemel. Täiesti sportlik president räägib särasilmil, kuidas talle ei meeldinud normide järgi hindamine kehalises kasvatuses ja kui tore, et sellest nüüd lahti saab. Haridusminister teatab kui rõõmusõnumit, et õpilased on liiga koormatud ja seepärast lõpetame ära põhikooli riigieksamid. Ja mina kutsun kõiki lapsevanemaid üles loobuma ahistavatest puhtusenormidest. Alles siis, kui lapsel pole survet end pesta või tuba koristada, kujuneb temast tõeline puhtusearmastaja.