Arvatavasti teavad kõik täiskasvanud ja noored oma kooliajast, mis on kehaline kasvatus. Teie töörühma koostatud uue ainekava eelnõus läheb kehalise kasvatuse mõiste ajalukku, asemele tuleb liikumisõpetus. Kasvatuseesmärke hakkavad asendama õpitulemused. Mis on uue ainekava kõige põhimõttelisemad muutused võrreldes praegusega?
Põhimõtteline suur muutus on see, et ainekava rõhuasetus nihkus spordialade kesksuselt liikumisalase hariduse suunas. See võimaldab arendada oskusi, teadmisi ja hoiakuid, mis aitavad kujundada elukestvat liikumisharrastust ning on seotud eluks vajalike oskustega.
Oskustele ja teadmistele keskendumine kujundab ümber ka õpetamis- ja õppimisprotsessi, sest eesmärgid võimaldavad vastata küsimustele, miks on õpitav oluline ja kuidas õpitavad oskused ja teadmised on seotud liikumisharjumuse kujunemisega. Õpe on seotud ka teadmiste ja õpitava mõtestamisega.
Ühesõnaga, väheneb õppeaine soorituslik ja suureneb teoreetiline osa. Miks on selline muutus vajalik?
Oluliseks põhjuseks on laste ja noorte madal igapäevane kehalise aktiivsuse tase (vt joonist). Eesti spordiregistri andmetel on kõigest alla poole, 48 protsenti Eesti lastest ja noortest seotud spordiklubidega. Läbivaks probleemiks õppeaines on ka suur õpilaste vabastamissagedus: mõnes koolis isegi 40 protsenti. Samas 54,9 protsenti õpetajatest leidsid, et peavad õpilaste vabastamist tunnis probleemiks, ja 74,1 protsenti ütlesid, et puutuvad vabastatud õpilastega iga päev kokku. Liikumisõpetuse eesmärk on jõuda kõikide õpilasteni ja selle kaudu kujundada positiivsete hoiakutega liikumisharrastajaid. Samuti on õppeaine ümbermõtestamisel eesmärgiks kujundada hoiakuid liikumise suhtes ka lastevanemate ja koolipersonali hulgas.