Kalevi Kull: miks on poliitik, kes teadusest ei pea, populaarne? (17)

Kalevi Kull
Copy
Mai viimasel päeval korraldasid teadlased leinarongkäigu teaduse alarahastuse vastu.
Mai viimasel päeval korraldasid teadlased leinarongkäigu teaduse alarahastuse vastu. Foto: Tairo Lutter

Praeguse valitsuse puhul tuleb eriti teravalt esile, et ministrid esitavad väiteid ja teevad otsuseid ilma päris mõistmata, kuidas ökosüsteem ning kultuur ja riik selles funktsioneerivad, kirjutab bioloog ja semiootik Kalevi Kull. 

Näiteid lisandub iga päev. Aga probleem on laiem kui ametit õppiv minister. Teadlased ka õpivad. Ökoloogia on ometi teadus, mitte emotsioonid. Arusaamad, mis ökoloogiast tulenevad – loodushoiu, taastuvenergeetika, tasakaalus aineringe, elukoosluste mitmekesisuse olulisuse ja ühiskonnagi tasakaalutingimuste kohta –, on teaduslikud, need pole arvamused või emotsioonid. Füüsikast ja kultuuriteadustest tulenevad arusaamad samuti. Muidugi on mõistetav, et poliitikuil on vaja sageli kiiresti reageerida ja iga intervjuu puhul pole neil kõrval ökoloogist ja muudest teadustest nõustajaid. Ent asi on veel palju tõsisem.

Kui poliitik esitab argumendi, et teadlaste seisukohad ju erinevad, pealegi tunnevad teadlased asja kitsalt, poliitik aga hoomab tervikut, siis kipub sellest tuletuma järeldus, et poliitik saab olla targem kui teadlased: poliitikul on üks seisukoht, teadlastel mitu. See on juba päris ohtlik järeldus – teadlaste tarkus hinnatakse madalamaks poliitikute omast, niisiis saab hea teadusharidusetagi. Seda võimendab ettevõtjate seisukoht, mille järgi on ainult niisugune teadus midagi väärt, mis aitab majanduskasvule kaasa. Millest tuleneb jällegi, et praktiline majanduslik kogemus on justkui teaduslikust arusaamast kõrgem ja parem. Miks nimetasin just ökoloogiat? Sest see on neid valdkondi, mis teab natuke tervikust. Tõsikindlalt. Muidugi teiste teaduste abiga.

Ent poliitikul on veel üks võimas näiline argument, mis enesekindlust kannustab: tõde on see, mille poolt rahvas hääletab. Kuigi tõde ei saa mitte kuidagi hääletamise teel kindlaks teha.

See mõttekäik peaks selgitama, miks teadus jääb kergesti toetuseta. Sest toetada tuleb teadusest justkui kõrgemat – poliitiku tarkust. Üks asi veel. Praegusel kiirenenud kommunikatsiooni ajastul on järelemõtlemiseks aega vähem jäetud. Afekt loeb.

Üheksat korda mõõtmist ei asenda ometi ükski arvamus või hääletamine. Arusaamise tee on pikk. Poliitiku sõna paraku lõikab. Südamesse.

Kommentaarid (17)
Copy
Tagasi üles