Evelyn Kaldoja: kas nigeerlane on venelasest võrdsem?

Mobiilirakendus Bolt. Foto: Bolt.

Ühel hiljutisel kiirel päeval sõitsin Boltiga kolm korda. Sohvriks oli kõigepealt mustanahaline, siis nime järgi otsustades itaallane ja lõpetuseks üks ilmselt väljastpoolt Eestit tulnud venekeelne noorsand. Kaks esimest suhtlesid minuga ainult inglise keeles. Kolmas suutis tegelikult riigikeeles vastata ja autos seisis vabanduseks kiri, et juht alles õpib eesti keelt.

Umbes kuu varem üht Tallinna vanalinna rahvusrestorani külastades ärritasid mind nii arvele trükitud teade, et hind ei sisalda teenindust (tavaliselt jootraha jätva inimesena jätsin sel korral vastuseks väljapressimisele selle andmata, minu andmeil meie seadused inimesi tasuta tööle sundida ei luba) kui ka see, et kogu teenindus käis igasuguse vabanduseta õkva inglise keeles.

Mul ei ole midagi selle vastu, et Eestis elab erinevaid töökaid välismaalasi, kes aitavad elu käigus hoida. Eestlased töötavad ju samamoodi välismaal. Mul ei ole ka midagi inglise keele rääkimise vastu. Aga olen veendunud, et asjad peab Eesti teeninduses saama aetud eesti keeles. See on koduse turvatunde, ühiskondliku sidususe ja eesti keele ära õppinud venekeelse rahva ausalt kohtlemise küsimus.

Vähim, mida firma saab teha, on kiri vabandusega, et teenindaja alles õpib eesti keelt.

Kõigepealt turvatundest. See võib tulla ehk hipsterialade elanikele üllatusena, aga kõik eestlased ei oska inglise keelt. Neil ei tohiks olla oma kodus hirmu, et juhuvalikuga sattub vastu riigikeelt mittevaldav teenindaja. Vähim, mida firma saab teha, on kiri vabandusega, et teenindaja alles õpib eesti keelt. Sinna lisaks kindlasti selgitus, kust häda korral eesti keeles abi saada.

Teiseks sidususest. Kui meil juba on mingis osas eestlastest tärganud marurahvuslikke muresid, siis vähim, mida võõramaalasi palkavad firmad saavad teha, on anda märku, et nad pingutavad eestikeelsuse nimel, isegi kui tööjõunappuse tõttu on neil osa inimesi võõrkeelsed.

Kolmandaks pani mind väga mõtlema ühe eestivenelase lugu, kuidas ta sattus kord õhtul Lasnamäel kodukioskis silmitsi teenindajaga, kes rääkis vaid inglise keelt, mida tema ei valda. Tolle nüüd ladusalt eesti keelt valdava eestivenelase tee Eesti kodakondsuseni ei olnud pilvitu. Napi riigikeeleoskuse tõttu on ta korra töökoha kaotanud. Miks peaks tunduma aus, kui tema omandab pingutustega eesti keele ning näeb siis, et tegelikult Eestis sellest ei piisa ja nigeerlased on võrdsemad kui venelased?