Päeva karikatuur.

FOTO: Urmas Nemvalts

Tehnika areneb aina kiiremas tempos ja kujundab jõudsalt meid ümbritsevat ruumi. Linnastumine on ummistanud kesklinnade sõiduteed, kuid autode vahel ja ümber näeb vuramas üha eriilmelisemaid kergliiklusvahendeid: mopeede ja mopeedautosid ning eri tüüpi rattaid, millele annavad hoogu kas elektrimootor, pedaalivad jalad või järjekordne tõuge. Tuleviku märk, kuid seaduslikus mõttes leiavad need muutused aset paralleelmaailmas.

Sellest suvest saab Tallinnas rentida elektrilisi tõukerattaid. Need üldjuhul kuni 25 km/h liikuvad sõiduvahendid on ilmselt üks kiiremaid viise, kuidas läbida kesklinn. Siiani pole aga päriselt kokku lepitud, kes selline liikleja õigupoolest on. Jalgratturid kirjutati küll mõne aja eest seadusega sõiduteele, ent tõukeratturid on praegu võrdväärsed jalakäijaga. Elektrimootor või mitte, «jalakäijaks loetakse ka rula, rulluiske või -suuski, tõukeratast või -kelku või muid sellesarnaseid abivahendeid kasutav liikleja», sedastab liiklusseadus.

Tallinna abilinnapea Aivar Riisalu pole veendunud, et iga sajakilomees võiks nüüd vanalinnas turistide vahel hoolega hoogu anda, kuid kätt ette ei taha ta ka panna. «Kui asjad lähevad käest ära, küll me siis hakkame reguleerima ja piirama,» ütleb ta Postimehele.

Tegelikult peaks aga linn sellele juba praegu mõtlema. Nagu näitab möödunud nädalal edukalt tööle saadud Tartu rattaringlus, on inimeste huvi kergliiklemise vastu suur. Eriti soojal ajal. Samas on praegune linnaliiklus siiski valdavalt autode päralt. Eri sorti ratturid toimetavad aga parema äranägemise – ja riski tunnetamise – järgi. Nii sõidab mõni neist sõiduteel, kuniks süttinud foorituli ülekäigurajal viskab talle võimaluse kehastuda jalakäijaks. Mõni uljam ei pea foorituld ja liiklusmärke aga üldse miskiks.

Kirjutatagu seadusi üht- või teistpidi, kuskil peab ka ratturitele ruumi olema.

Regulatsioon – ja hiljem selle järgimine – on ilmselgelt hädavajalik. Esimesena tuleb välja mõelda, kes see elektritõukerattur ikkagi on. Tippkiirusel on ta jalakäijale ohtlik. Ent kirjutatagu seadusi üht- või teistpidi, kuskil peab ka ratturitele ruumi olema. Tallinnas on omajagu kergliiklusteid, kuid need pole omavahel ühendatud ja on planeeritud pigem pühapäevaspordiks kui päris liikluseks. Vähe on rattureid, kes suudavad sõiduteele kupatatuna autodega tempot hoida. Enamikule on see ebameeldiv ja paraku ka ohtlik. Elektritõukerattaid ei soovi autoteel näha ilmselt keegi.

Soomlased tegid juba kolme aasta eest elektritõukeratturitest seaduslikus mõttes jalgratturid. Kuid põhjanaabrid on ka oma jalgrattateed autodele mõeldud sõiduradadest selgelt eraldanud. Nõnda pole ratturid ohtlikud ei jalakäijatele ega autojuhtidele.

Tallinn on vastu võtnud rattastrateegia, mis seab eesmärgiks rattateede põhivõrgu väljaehitamise. See pole mitte pelgalt alternatiivitu tee tulevikku, vaid ka tervitatav otsus, mille elluviimine on kõigi linlaste ja külaliste ühistes huvides.