Tõnis Oja: kas veel üks paradigma muutus?

Tõnis Oja. Foto: Postimees

Värskelt ametisse asunud valitsuskoalitsioon on jõudnud luua Eesti ühiskondlikku ja poliitilisse ellu terve hulga paradigmaatilisi muutusi. Enamik neist on olnud ebameeldivad, mõni lausa vastik, aga otsus müüa lühiajalisi võlakirju võib tulevikku vaadates olla pigem positiivne.

Riigivõlakirjad ei ole taasiseseisvunud Eesti jaoks päris võõrad. Pikaajalisi võlakirju on emiteeritud 1993. ja 2002. aastal vastavalt 19,2 ja 100 miljonit eurot. Hiljem on olnud laenu võtmine ja iseäranis võlakirjade emiteerimine tabuteema, seda eriti pärast Euroopa võlakriisi puhkemist.

Võlavastased olid eelkõige Reformierakonna poliitikud, kelle juhitud valitsus tegi väga head tööd, tuues riigi kriisist kiiresti välja, vajamata erinevalt Lätist selleks Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) abi. Veel tugevamalt saime oma rinnale trummi lüüa Euroopa võlakriisi puhkedes, kui oma olematu võlakoormusega olime teiste euroala riikidega võrreldes nagu teiselt planeedilt.

Paraku tekitas kriisi edukas läbimine ja võlakriisist eemalejäämine ühiskonnas mulje, et riik ei tohiks üldse laenu võtta. Kui keegi selle teema üles võttis, kõlas kiire vastus: «Kas tahate, et meil oleks samuti nagu Kreekas?» Nii ei olnudki mingi sisuline diskussioon võimalik.

See on aga teema, mille üle oleks diskuteerimist küll ja küll.

Esiteks, riigivõlakirjad on kapitaliturgude üheks vundamendikiviks. Mõni aasta tagasi palus üks siin elav välismaalane minult investeerimisnõu ja tahtis muuhulgas teada, kuidas saaks riigivõlakirjadesse investeerida. Minu vastuse peale, et meil neid ei ole, kadus tal kohe huvi ka siinsetesse aktsiatesse investeerida.

Võlakirju oleks riik pidanud müüma mitu aastat tagasi.

Teiseks, riigivõlakirjade intressimäärad on majanduse käekäigu üks tähtsaim indikaator, mida välisinvestorid jälgivad. Ka Kreeka probleeme teadvustati alles pärast seda, kui sealsete võlakirjade intressimäärad liiga kõrgele tõusid.

Võlavastaste sõnul on vastutustundetu lükata meie probleemide lahendused oma laste kaela. See pole aga päris nii. Kui tekib korralik võlakirjaturg, saab vanade võlakirjade lunastamiseks emiteerida uusi. Tuleb vaid jälgida, et võlakoormus jääb mõistlikkuse piiridesse.

Arvan, et lühiajaliste võlakirjade emiteerimine on riigikassale test, kuidas turg (praegusel juhul kohalikud pangad) võlakirju vastu võtab. Tundub, et vastukaja oli positiivne ja pikaajaliste võlakirjade müüki ei tule enam kaua oodata.

Paraku pole momendil õige aeg. Majandus on heas seisus ja seda kunstlikult ergutada ei ole praegu mõistlik. Võlakirju oleks riik pidanud müüma mitu aastat tagasi. Parim aeg oleks ilmselt olnud aastad 2013–2016.