Mongoolia pealinn Ulaanbaatar.

FOTO: imago/Future Image/Scanpix

Küllap olete kuulnud küsimust, missugune on kõige sõltumatum riik maailmas. Ja tõenäoliselt teate vastustki: Mongoolia, sest temast ei sõltu mitte midagi. Kuid mida tähendab õigupoolest see, et Mongooliast – või ka mõnest teisest maast – ei sõltu mitte midagi? Kas seda, et sellest riigist ei sõltu ükski teine? Või hoopis seda, et sellest riigist ei olene midagi?

Olenema on neist kahest sõnast vanem, ta on sees juba meie esimeses, sada aastat tagasi ilmunud õigekirjutuse-sõnaraamatus. Sõltuma tuleb järgmise ÕSi kolmandas köites 1937, sõna autor on Johannes Voldemar Veski. Nagu Veski oma mälestusteraamatus on kirjutanud, võttis ta uue sõna loomisel aluseks sõna sõltus. Rahvakeeles on sõltuse sõnal mitu varianti.

Niisiis võttis Veski sõltuse ja tuletas sellest verbi, millel on abstraktne tähendus. Varem oli saksa sõna abhängen ja vene sõna зависеть vastena pruugitud tõlkelaenulist ära rippuma. Sellele väljendile on Johannes Aavik 1912. aastal Postimehes püüdnud küll iluravi teha ja ette pannud, et eestilisem oleks öelda ilma ära-sõnata, see on lihtsalt rippuma. Ferdinand Karlson, Veski sõber ja kaasvõitleja, ei uskunud sõltuma-sõna läbiminekusse, kuid Veski oli endas kindel. Sõltuma koos tuletistega sõltumatu, sõltumatus, sõltumus, sõltuv ja sõltuvus saab sisse 1934 ilmunud õigusteaduse sõnastikku ja kolm aastat hiljem ka ÕSi.

Uus sõna võis esialgu tekitada võõristustki. 1929 kirjutab keegi Larus ridibundus (naerukajakas) Päevalehes üsna mürgise veste keeleuuendajate vastu. Oma osa saavad õigekeelsussõnaraamatu koostajad: „Nemad.. wõiwad nüüd tarwitada sõnu, nagu sõltuma, suwatsema, üritama, pürgimus, wältima j. p. t., aga wõhikud ja eemalseisjad ei pääse neile uudissõnadele ligi ning ei tea, mis sanskritti nüüd jälle kõneldakse.“

1930. aastail algab sõltuma-sõna võidukäik. Kui võrrelda sajandi alguskümnendite ja kolmekümnendate aastate ajalehti, näib, et sõltuma võtab üle kõik need ülesanded, mida varem oli täitnud olenema. Kuhu sobib olenema, sobib tõesti enamasti ka sõltuma (näiteks see ei olene ~ ei sõltu minust), kuid mitte alati vastupidi: näiteks riik on ikka sõltumatu ning inimene mõnuainetest sõltuv. Selleks, et olenema-sõna sõltuma kõrval kiduma ei jääks, võime siiski teha vahet: öelda sõltuma, kui mõtleme lõa otsas pidamist (Saksamaa sõltub Vene gaasist), ning olenema, kui räägime pigem mõjutusest (maja kütmine oleneb ilmastikust).

Vahel tuleb abi ka ootamatust kohast. Kui näibki, et olenema-sõna hakkab eesti keelest kaduma, paneme tähele, et kas-küsimusele vastab moodne eestlane enamasti kas „absoluutselt“ või „oleneb“. It depends.