Riho Paramonov: pseudoteadus pole mingil juhul teadus

Riho Paramonov. Foto: Erakogu

Kuidas mõista pseudoteadust? Siin ei ole kõik sugugi nii selge, kui võiks esmapilgul tunduda, kirjutab teadusajaloo huviline Riho Paramonov. 

Kõigepealt terminist. Pseudoteadusega samaväärsed või sellega lähedalt seotud on ebateadus, libateadus, marginaalteadus ja patoloogiline teadus. Nagu näha, tõukuvad need kõik täielikult teadusest, ei muust. Tuleme selle juurde tagasi lõpus.

Tuginedes teadusest rääkiva populaarse raamatu „What Science Is and How It Works“ („Mis on teadus ja kuidas see töötab)“ autorile füüsik Gregory Derryle, võiks pseudoteaduse kohta öelda järgmist. Kui päristeadus on uuendusmeelne, avatud värsketele küsimustele, ideedele, avastustele ja tehnikatele, siis pseudoteadus on vanameelne, selle ideed juhuslikud ja staatilised (dogmaatilisus). Pseudoteaduses puuduvad enamasti päristeadusele iseloomulikud protseduurid, praktikad, standardid (vaatlus, eksperiment, verifikatsioon, valsifikatsioon) ja empiirilised leiud, mistõttu see on spekulatiivne. Kui päristeadus tugineb rangele loogikale ja deduktiivsetele järeldustele, siis pseudoteaduses valitsevad loogikaaugud ja mõtete hajusus, ning organiseeritud skeptitsism ja vigade parandamise protsess puuduvad peaaegu täielikult. Pseudoteaduses ei tugineta kunagi eelnenud töödele. Vastukäivused varasemate teadustöödega on isegi kiiduväärt, sest need justkui demonstreerivad esitatavate ideede ainukordsust ja olulisust.

Psühholoog Barry Beyerstein on iseloomustanud pseudoteaduse esindajaid. Nad on paindumatud ehk seotud mingi kindla, kuid küsitava leiu või hüpoteesiga. Tihti tuleb ette tõsiusklikkuse sündroomi. Pole võimalik muuta tõsiuskliku meelt argumentide või tõendite abil, kui tema lähtekohaks on sügav veendumus. Teine oluline faktor hõlmab maagilist mõtlemist. Pseudoteaduse esindajad on avatud selgitustele, millel puudub seos empiirika ja reaalsusega, ning neid motiveerivad teispoolsuse või fantaasiaga seotud motiivid. Tõde ja teadmised ei lähtu tõenditest, vaid tundmustest, ilmutustest ja intuitsioonist. Teadmine, et ortodokssed teadlased on mõnikord ekslikult vastustanud suuri innovaatoreid, annab pseudoteaduse praktiseerijatele õigustuse uskuda nende endi ideede realiseeritavust. Kuna pseudoteaduse viljelejad on tavaliselt kas iseõppijad või pädevad mõnel teisel alal, jääb vajaka formaalsest treenitusest, mistõttu ei suuda nad teadust täielikult mõista.