Taimekaitsevahendi pritimine põllul.

FOTO: Meelis Meilbaum

Eestis on järjest keerulisem leida kedagi, kes ei teaks kedagi, kes on vähki surnud. Vähk ei ole juba ammu mingi eakate probleem. Meie ümbert nopib see koleda nimega haigus järjest nooremaid.

Tugevad sportlikud terve eluviisiga noored saavad enda ja oma lähedaste hirmuks karmi diagnoosi ja mitte alati ei õnnestu arstidel nende elu päästa. Need, keda vähk ei võta, elavad allergiate või muude nahahaiguste vaevas või teevad muret hingamisteed.

Saime sel nädalal teada, kuidas maaeluministeeriumi haldusalasse kuuluvate ametkondade tegemata töö tõttu jõuab toidulauale meile teadmata mürgine puuvili. Jumal tänatud, et keegi sellest juttu tegi. Jääb üle ainult loota, et see oli otsa lahtitegemine. Tegelikult on peale puuviljade-juurviljade mürgine ka meie igapäevane leib, mida peame palehigis teenima. Sest glüfosaat, millega viljapõldu pritsiti, ei lagune isegi leiva küpsetamisel. Selle aine jääke leidub toidus aasta pärast kasutamist. Loomsetes toiduainetes koguni kuni kaks aastat.

Jääb üle ainult rõõmustada, et Eesti põllumees on oma Lääne-Euroopa ametivendadest tublisti vaesem. Tänu sellele jõuab meie kodustele põldudele mõnisada tonni taimemürki vähem, kui kasutajad tahaksid. Samas jälle see mürgikogus, mis jääb põllumehel ostmata ja Eestimaa põldude kaudu põhjavette laskmata, jõuab kohale nendega, kes kasutavad mürgist vedelikku umbrohu tõrjeks.

Ühelt poolt kutsutakse inimesi koduaias vähem niitma, et elurikkust säästa, teiselt poolt jälle tuleb mees voolikuga ja tapab kõik elava.

Ühelt poolt kutsutakse inimesi koduaias vähem niitma, et elurikkust säästa, teiselt poolt jälle tuleb mees voolikuga ja tapab kõik elava.

Ja sellel kõigel lastakse rahumeeli sündida. Eesti riik pole ikka astunud samme taimemürkide piiramiseks. Selle asemel asuvad ametid, ministeeriumid ja ajakirjanikud ennastsalgavasse võitlusse mõne tuhande inimesega, kes omal vabal tahtel tarvitavad MMSi-nimelist vedelikku, soodavett või lähevad oma ihuhädadega posija jutule. Kuid sellega, et mürgitatakse miljonit, ei tegele keegi.

See miljon, alates imikust kuni raugani, ei saa ise valida, kui palju ta oma joogivette, toidu sisse või hingatavasse õhku mürke manustab. Talle topitakse see lihtsalt sisse. Ja ükski ministeerium ega ametkond ei korralda selle mürgitamise lõpetamiseks hirmkalleid kampaaniaid, ükski ajakirjanik ei kirjuta suurmürgitajast naeruvääristavaid lugusid.

Maaelu- ja keskkonnaministeeriumi portfellid on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna käes. Sel erakonnal, kes jutu järgi hoolib Eestist ja eestlastest kõige rohkem. Näidakem siis, härrased ministrid, kuidas te hoolite, ja astuge samme selle kuritegeliku mürgitamise lõpetamiseks.