Riik ootab eraisikutel 1. juuliks üle 11 miljoni euro.

FOTO: SILLE ANNUK/PM/SCANPIX BALTICS

«Igasse majja tahan ma sisse astuda haigele kasutoomiseks ja hoiduda kõigest ebaseaduslikust, eriti haige kahjustamisest,» ütleb Hippokratese vanne, mille ajakohastatud põhimõtete järgi arstid oma ametit peavad. Jumalatele antud tõotus mõnda siiski ei takista.

Toome teieni täna loo omamoodi regionaalpoliitilisest skeemist Torma alevikus Jõgevamaal, kus arstid kirjutasid raha eest töövõimetustõendeid, mille abil patsiendid omakorda riigilt toetusi nõudsid. Asja teeb kurioossemaks fakt, et ehkki jäädi vahele ja kuritöö sai karistatud, jätkavad kõik asjaosalised endistes rollides.

Pea veerandi miljoni euro suurusesse skeemi oli kaasatud ligi 40 inimest. Tegevus oli niivõrd mastaapne, et joonistusid välja omamoodi diagnostilised mustrid. Nii pärineb Tormast suur hulk traumajärgse ajukahjustuse sündroomiga patsiente.

Perearstid said küll tingimisi vabadusekaotusega oma karistuse kätte, kuid praktiseerivad Jõgevamaal ka edaspidi. Prokuröri sõnul sai määratud niivõrd pikk katseaeg, et see võiks järgmiste kuritegude toimepanemise välistada.

Tegelikult on olukord aga paratamatu. Perearste pole võimalik välja vahetada, sest kedagi teist lihtsalt pole võtta. Ehkki arstiteaduskonna lõpetab igal aastal üle saja noore, neid maapiirkondadesse ei jagu. Kasvõi sellepärast, et lahe taga terendab oluliselt inimväärsem töötempo.

Nõnda ajavad perearstide nimistud juba ammu üle ääre, mis tähendab, et patsiente kuulatakse-ravitakse konveiermeetodil. Igaühele tuttav ja teada jutt.

Oleme viimasel kuul kirjutanud nii juhtkirjas kui ka uudis- ja arvamuskülgedel, et protsent SKTst teadusrahastuseks on riigi antud lubadus, mida tuleb pidada. Tervishoiu suhtes samasugust protsenditõotust pole, kuid rahale taandub asi sellegipoolest.

Teame, et oleme omajagu vaesemad põhjanaabreist soomlastest, kelle haiglates Eesti arste hulganisti töötab. Kuid nagu on siingi lehes arstid korduvalt toonitanud, pole asi üksnes rahas kui sellises. Märksa olulisem on, kuidas seda raha kasutatakse – kas see maetakse betooni ja aparatuuri või hoitakse sellega inimesi. Eelkõige neidsamu arste, kellest meie maapiirkondades puudus on.

Torma arstid avasidki justkui robinhoodliku sammuna mõnesajaeurose vahendustasu eest keskvalitsuse rahakohti Jõgevamaale.

Ei maksa ka arvata, et ühiskonna tõrjutusprobleemid sellega seotud pole. Näiteks kloorijoomine ja pendlimeeste palkamine on nähtused, mille on esile kutsunud tunne, et «süsteem» ei hooli. Nõnda õigustatakse ka mastaapset vargust, mis seesama tõendikirjutamine ju oli.

Torma arstid avasidki justkui robinhoodliku sammuna mõnesajaeurose vahendustasu eest keskvalitsuse rahakohti Jõgevamaale.

Muide, vähenenud töövõimega inimesi on Eestis ligi 100 000. Ka perearstide seltsi juht Le Vallikivi ütleb, et need toetused ei saa olla majandusabi sotsiaalsete probleemide lahendamiseks.

Tänase loo probleemistik peegeldab süvenevat muret, kus vähenenud võimaluste juures jäävad ka lahendused üha ahtamaks. Nii leitakse tee lausa maksumaksja röövimiseni. Kui Torma alevikus tegeles sellega justkui iga kümnes, siis mis vaatab vastu mujalt Eestist?