Baltisaksa tagasitulek

Eesti kultuuriavalikkusele väärib tutvustamist Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse vanemteadur, läti-baltisaksa päritolu Ulrike Plath. Põhju­seks raamat, mis äsja autoriteetses teaduskirjastuses Harrassowitz Verlag ilmavalgust näinuna – «Esten und Deutsche in den Baltischen Provinzen Russlands» («Eestlased ja sakslased Venemaa Balti provintsides») – esindab ilmekalt 1990ndate algul eesti ajaloo- ja kultuuri uuringutes toimunud murrangut.

Üheks selle murrangu esmasignaaliks võib pidada ajaloodoktor Ea Janseni (1921–2005) omal ajal nii mõndagi rahvuslast jahmatanud väidet, et eesti rahvust võib käsitada ka «(baltisaksa) haritlaste väljamõeldise või fantaasiana». Janseni 2005. aastal postuumselt ilmunud monograafia «Eestlane muutuvas ajas» kroonib seda väidet 18. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse eesti-saksa kultuuriruumi koosolu ja põimituse uurimisega.

Ka akadeemikuks tõusnud Jaan Undusk on oma uuringutega baltisaksa ja eesti vaimuloo põimingutest kündnud sügava vao eesti kultuuriuuringute väljale, kuid hõlmava tervikkäsitluseni, mille diskursiivseks lähtealuseks oleks Põhja-Lätit ja Lõuna-Eestit ühendava Liivimaa ning Põhja- ja Kesk-Eestit ühendava Eestimaa kubermangu maiskondlik ühtsus, pole veel jõutud.

Arvestatavate eeltöödena tuleb nimetada mõistagi Liina Lukase «Baltisaksa kirjandusvälja 1890–1918» ja Anneli Mihkelevi toimetatud eesti-läti ühiskogumikke. Milline see uus maiskondlik kultuurilooline uurimus välja näeb, sellest saab aimu ajakirja Keel ja Kirjandus (8/9, 2011)  baltisaksa kirjakultuuri erinumbrit sisse juhatavast Jaan Unduski artiklist «Baltisaksa kirjakultuuri struktuurist».

Aga jah, Ulrike Plathi raamat, mille taustaks on viie aasta eest Mainzi ülikoolis kaitstud sama pealkirjaga doktoriväitekiri, pole märgiline teos mitte ainult Põhjasõja-järgse baltisaksa kogukonna mõtlemise ja mentaliteedi kaardistamisel, vaid on ühtlasi osa sakslaste migratsiooni- ja ideeajaloost.

See annab esmakordselt põhjaliku ja kujuka pildi, kuidas baltisakslaste ja eestlaste eluilmad vastastikuse suhtluse (interaktsiooni) kaudu kontakteerusid, kuidas mõjutasid seda suhtlust stereotüübid ja kuidas need omakorda Euroopa ideeajaloos toimunud arengute mõjul muutusid.

Loetletagu siin huvi tekitamiseks vaid üksikuid intrigeerivaid peatükke: Balti migratsiooni ajalugu; migratsioonimaade probleemid; eestlaste kuvand erinevates ettekannetes ja historiograafias, estofiilsus; kultuurikontaktide toimumiskohad; võõra tajumise struktuurid jne.

Ulrike Plathi raamat on uudne ka metodoloogiliselt. See esindab postkoloniaalset rahvusülest lähenemisviisi. Mis ei tähenda seda, et eiratakse sotsiaalpoliitilisi vastasseise või rahvuslikku diskursust. Kuid selle kõrval püsib fookus argielu tasanditel, perekonnalugudel, mälestustel – kokku võttes nn sildadel, ühendusteedel, mille kaudu toimusid kultuurilised ülekanded ning mis muutis vastastikku sõltuvaks isandad nende teenijatest, valitsejad valitsetavatest.

Mulle isiklikult oli  erakordselt valgustuslik kogemus lugeda Ulrike Plathi artiklit «Kadunud kuldne kese» (Vikerkaar nr 7/8, 2009). Kirjeldades mõisasakste ja talupoegade vahekorda; näidates, kuidas 19. sajandi lõpul talupoegadest ka arvuliselt suurem mõisteenijate vahekiht kujutas endast nii kultuurisilda kui ka valitsemissüsteemi ülalhoidjat, tõdeb Plath: «Eesti kultuuri kuldne keskklass moodustas vajaliku lüli saksa ning eesti kultuuri vahel, lüli, milleta ühiskond ei oleks nii pikka aega koos püsinud.»

Kas teadmine, et baltisaksa kultuur ja ühiskond on olnud sõltuvuses eestlastest, pole palsamiks meie nii sageli alaväärsustundest vaevatud eneseteadvusele? Ulrike Plathi raamat võiks selleks olla ja seepärast tuleb see ka kiiresti eesti keelde tõlkida. Seni saab seda aga osta Tallinnas Roosikrantsi tänaval asuvast Ateena raamatukauplusest.