Juhtkiri: lõbusõiduturistide uputus
13. juuni 2019, 00:00
/nginx/o/2019/06/12/12257404t1h0567.jpg)
Suvel võib Tallinna vanalinna kitsastel tänavatel jalutamine olla omamoodi katsumus. Peale kohalike tunglevad seal ka tuhanded turistid, kellest paljud on siia jõudnud ristluslaevadega. Eelmisel aastal tõid lõbusõidulaevad Eestisse rekordilised 635 068 reisijat.
On tervitatav, et välismaalased tahavad meid külastada. Kasvõi sellepärast, et nad panevad suuri rahasummasid ööbimise, toidukohtade külastamise, ekskursioonide ja meenete alla. Lõbusõiduturistidega on lood aga pisut teised, sest nad veedavad igas linnas vaid mõne tunni – ei ööbi ega söö siin eriti. Võrreldes Euroopa turismimekadega on Tallinnas sääraste turistide arv veel pigem väike ja püsib lootus, et osa neist tuleb positiivse elamuse korral hiljem siia pikemale puhkusele.
Mitmed Euroopa linnad on ristlusreisi turistidega aga tõsises hädas. Barcelona linnavolinik Gala Pin võrdles eelmisel aastal lühikese lõbusõidu turiste lausa putukatega. «Minu arvates ei tohiks meil sellist sorti turismi olla. See on nagu rändrohutirtsude katk. Nad õgivad avaliku ruumi tühjaks ja lahkuvad,» ütles ta.
Nagu Eestiski ei anna nad maismaaturistidega võrreldes piiratud külastusaja tõttu suurt midagi tagasi. Kimpus ollakse teisegi probleemiga – sadamates peatuvad ristluslaevad toodavad tonnide viisi vääveloksiide. Barcelona sadamas peatunud huvireisilaevad paiskasid õhku pea viis korda rohkem vääveloksiide kui kõik linna autod kokku. Tänuväärselt on ristlusturismifirmad keskkonnamõjude vähendamiseks viimasel ajal uutesse tehnoloogiatesse investeerinud.
On aga loomulik, et kohalikele pole turistide hordid ja eriti lõbusõidulaevaga saabunud külastajad südamelähedased. Tallinlaste arvates lämmatavad nad vanalinna ja kulutavad sentigi tagasi andmata munakivitänavaid. Veneetslased ei mahu turistide pärast oma kodulinna enam äragi ja kolivad minema.
Eri hetkedel oleme muidugi ka ise eri rollides: mõnikord turistid, vahel oma kodulinna pärast muretsevad kodanikud ja mõned meist ka otse turismist elatuvad inimesed. Ristlusturiste ära keelata ei saa ega ole mõistlik, kuid massiturism peaks olema paremini läbi mõeldud.
Linnale on kahtlemata mõtlemiskoht, kas lõbusõidu korraldajad võiksid maksta iga laevaga tuleva inimese pealt maksu – nii nagu osa linnu on kehtestanud linnamaksu. Tallinnal ei ole mõistlik küsida sama palju kui Barcelona või Veneetsia, kuid väiksemagi maksuraha eest saaks hoida korras kas või vanalinna tänavaid.
Ristlusturiste ära keelata ei saa ega ole mõistlik, kuid massiturism peaks olema paremini läbi mõeldud.
Abi oleks sellestki, kui sadamad, mis on võimelised ristluslaevu vastu võtma, paneksid paika mingi arvu, kui palju saabujaid jõuab linn võõrustada. Näiteks Veneetsia on piiri ammu ületanud ja peaks kindlasti pidurit tõmbama.
On tõsi, et Eestis on viimastel aastatel olnud tavaks kõigele ja kõigile vastu olla ning sama kuuleb ka lõbusõiduturistide puhul. Turism on Euroopa riikidele oluline, kuid nii mõneski paigas on seetõttu ajaloolised linnad oma näo kaotanud. Ka Tallinn peab mõtlema, kuidas aina kasvav hulk ristlusturiste linna südant üksnes keskaegseks teemapargiks ei muudaks.