Ahto Lobjakas.

FOTO: Madis Sinivee

Indrek Saare valimisega esimeheks andis Sotsiaaldemokraatlik Erakond teada koalitsioonivõimekuse taastumisest. Saada võimule ja jääda võimule on iga Eesti partei raison d’être. Põhimõtted on praegu üksnes kommunikatsiooni küsimus, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Saare näol maalis SDE endale kamuflaaži, mis lubab taas jahti pidada valijale, kellest on lühikese ajaga saanud sine qua non iga end tõsiselt võtva partei jaoks. Nimetagem sellist valijat ülevaatlikult väikelinnadepressandiks, kuigi teda esineb ka mujal, esmajoones maapiirkondades ja linnastunud aladel, kus Reformierakonna valijad on vanaks jäänud. Konkurents valijasegmendis on tugev, SDE-l tuleb rinda pista EKRE, Isamaa ja Keskerakonnaga. Kuid võimule ihkavale erakonnale on edu selles prestiižses sektoris elu ja surma küsimus, kuna EKRE ja Keskerakond on Eesti poliitika ettenähtavalt lukustanud kursile, kus väikelinnadepressandi vaated moraalile ja teadusele määravad Eesti valitsuspoliitika.

Esmapilgul on tegemist paradoksiga, kuna veendunud väikelinnadepressandi osakaal Eesti valijaskonnas ei ületa 20–25 protsenti, samas kui mõlemad selle aasta valimised võitnud Reformierakonna toetajaskond üksi ulatub küsitlustes kolmandiku ligi. Kuid Reformierakond (RE) pole koalitsioonivõimeline. RE on jäänud valele poole ajalugu, kuna väikelinnadepressandile pole tal mitte midagi pakkuda. Iroonia on terav, kuna iseenesest pole RE nii edukas kunagi olnud ja Kaja Kallasele ei saa midagi ette heita – peale Eesti poliitika valgeks vareseks jäämist Jevgeni Ossinovski lahkumise järel.