Andrei Kuzitškin: vahetevahel on mul häbi olla venelane

Andrei Kuzitškin. Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Ma olen venelane ning tunnen tuhandeid toredaid venelasi Venemaal ja Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides ja Eestis. Aga ikkagi on mul mõnikord kohutavalt häbi olla venelane …

Möödunud neljapäeval istusin kell 16.45 Mustakivi peatuses 45. liini bussile, mis suundus Lasnamäelt kesklinna. Reisijaid ei olnud kuigi palju, nii et seadsin end sisse bussi tagaotsas ja valmistusin rahumeeli nutitelefonist uudiseid lugema. Aga ei! Vaid paari minuti pärast läksid mu kõrvad, mis on kuuekümne aasta jooksul kuulnud kõike, mida kuulda annab, lausa kikki.

Viimase istme olid hõivanud kaks neljakümnendates eluaastates meest. Tunkedes ja viinapudeliga mehed vahetasid informatsiooni selle kohta, kes, kus, millal ja kuidas on seksinud naisega või lausa kahe naisega korraga. Suhtlemine käis vene keeles ja täiel häälel. Muidugi, see oli omamoodi vene keel – toosama, mida tuntakse juba Vana-Vene aegadest saadik, mil seda tarvitati slaavi maagilistes vormelites, mille pruukimise tsaari ukaasid 18. sajandil ära keelasid ja mida nüüd nimetatakse «ebatsensuurseks sõnavaraks» või lihtsalt «matiks».