Ühendkuningriigi Eestlaste Ühendkoor. 

FOTO: Erakogu

Kuu aja pärast toimuvale XXVII üldlaulupeole tuleb ka koor Suurbritanniast. Koori liige Ragne Aaviste kirjutab, kuidas eestlaste ja inglaste projektikoor tekkis. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Eestlased on ainulaadne rahvus, meile omast laulu- ja tantsupeo traditsiooni on raske mujalt leida. See kooslus on osa meie rahva koos- ja kokkukasvamisloost, see on pugenud nii sügavale põue, et isegi geograafiline lahusolek kodumaast ei lase sel hääbuda.

​Ernest Hemingway on kirjutanud: «Igast maailma sadamast on võimalik leida vähemalt üks eestlane», ja ega Euroopa suurim saar Suurbritanniagi meist puutumata ole jäänud. Siin elab hinnanguliselt 18 000 eestlast, kes on mitmesugustel põhjustel siiamaile sattunud kas lühema- või pikemaajaliselt. Nad kõik kulgevad oma teel rahulikult, kuni alguses vaikselt, kuid siis üsna tugevamalt ja tugevamalt hakkab rinnas miski põksuma. Miski, mis on meile, väliseestlastele, suureks sidemeks oma kodumaa, kultuuri ja oma vanemate põlvkondadega – meie juurtega. Olenemata sellest, et elame kaugel kodust, kanname alati südames kaasas koduseid tõekspidamisi, kombeid, ühiseid väärtusi, mälestusi ning oma rahva eluviisi.