/nginx/o/2019/06/11/12253076t1he4d3.jpg)
Kas Eesti rahvuslike ja majanduslike huvidega peaks arvestama? Loomulikult, aga see ei saa olla peamine konkurentsipõhise rahastamise kriteerium, kuna halba teadust ei ole absoluutselt mitte kellelegi vaja, kirjutab teadlane Ove Oll vastuseks Jaak Niguli arvamusloole «Valusad küsimused teadlastele» (PM 5.06).
Esiteks, teadlased ei nõua üht protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Teadlased nõuavad vabariigi valitsuselt arengukavade, strateegiadokumentide, lubaduste ja lepingu täitmist. Ettevõtjana on härra Nigul kindlasti teadlik, kuivõrd oluline on oma lubadustest kinnipidamine ning mida lepingute mittetäitmine endaga kaasa toob. Kui härra Nigul peaks üks hetk otsustama oma töötajatele vaid 71 protsenti töötasudest välja maksta ja seda põhjendada Lätist alkoholi ostmisega jaanipäeva ja laulupeo tarbeks, oleks probleem ilmselge. Etteheidete ilmnemisel tuleks kindlasti töötajaid kommunistideks sõimata. Samuti on äärmiselt kahetsusväärne, et eelmine valitsus kaasas kõiki huvipooli aruteludele lisanduvate ressursside jaotamiseks, mis praeguses kontekstis tundub alandava ja mõnitava tegevusena. Seega ei tohiks teadlaste pahameel kellelegi üllatusena tulla.
Ma olen igati nõus, et praeguses probleemikäsitluses on küsimus prioriteetides, aga seda mitte teaduse, vaid riigi tasemel. Meile on selgeks tehtud, et teadus ei ole Eesti Vabariigi prioriteet. Kahjuks ei ole ka see just eriti üllatav, nähes, kuivõrd palju armastavad meie poliitikud langetada «poliitilisi otsuseid», selle asemel et kuulata eksperte, teadlasi ja rahvusvahelisi organisatsioone. Laiema arusaadavuse eesmärgil võib sõnapaari «poliitiline otsus» vabalt asendada sõnaga «kõhutunne». Ka härra Nigul väljendab sama laadi suhtumist, kui arvab, et professorid, oma eriala absoluutsed tippspetsialistid, peaksid vähem tegelema oma vaadete eest seismisega.