Kaasamine ja haridus vastanduvad

Kaasatud olla vaid siis, kui suudad teistega võrdselt. Tasakaaluharjutus lasteaias Mesimumm. Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Maailma pedagoogilise mõtte ajaloos on kaasav haridus viimase aja uuendus, tänapäeva perspektiivist vaadatuna aga üsna ammune asi.

Esimest korda esitati kaasava hariduse idee 1994. aastal UNESCO Salamanca deklaratsioonis, mille võtsid vastu 92 valitsuse ja 25 rahvusvahelise organisatsiooni esindajad.

Deklaratsioon lähtus inimõigustepõhisest lähenemisest haridusele ja esitas idee, et erivajadusega lastel peab olema võimalus õppida tavakoolis. Kaasavat haridust esitati selles dokumendis kui tõhusat vahendit avatud ühiskonna arendamiseks ja võitluseks diskrimineerimise vastu. Deklareeriti, et kaasav haridus võimaldab tõsta haridussüsteemi kvaliteeti ja samas muuta seda ka kuluefektiivsemaks. UNESCO-le tehti ülesandeks ideed üle maailma tutvustada ja juurutada.

Nagu ülaltpoolt tulnud ideoloogiliste algatuste puhul ohuks, võib ka kaasavast haridusest saada omamoodi kultuseobjekt. Märke sellest juba on – kui veel sajandi alguses ilmus kaasava hariduse suhtes ka kriitilisi teadusartikleid, siis viimastel aastatel enam mitte. Ka juhtivad teoreetikud tunnistavad, et kaasav haridus on poliitiline projekt, mille vastu vaid vähesed julgevad sõna võtta. Sellises õhkkonnas jääb teadlastele uurimistöö jaoks avatuks vaid üks tee – leida viise, kuidas olla veelgi kaasavam. Hea pildi sellest saab Kanada kaasava hariduse teoreetikute Portelli ja Koneeny hiljutise artikli põhjal. Nad on mures, et erivajadust defineeritakse võrdluses normaalsega.