ÜRO Julgeolekunõukogu hääletus

FOTO: VPK

Ja tuligi ära! Nagu Ott Tänaku rallivõit, ei pruugi see teemakaugele korda minna, aga annab hea tunde ikka. Eesti on 2020. ja 2021. aastal ÜRO Julgeolekunõukogu liige. Diplomaadid on teinud tubli töö ja saanud nädalavahetuse jagu tähistada. Raske osa aga alles nüüd algabki.

Kui maailmas on miskit üleilmse valitsuse laadset, asub see ÜRO peakorteris New Yorgis. Teise maailmasõja võitjate juhitav Julgeolekunõukogu annab hinnangu planeedi põletavaimatele geopoliitilistele konfliktidele ja püüab neid vähemasti teoorias lahendada. Peagi oleme selle ajaloolise hobuserauakujulise laua taga ja peame oma seisukohti kaitsma. Kahel korral ka kõiki viitteist juhatajana suunama.

Eesti ambitsioon ja eesmärgid on olnud ammu selged. Tallinn seisab selle eest, et kõik riigid austaksid rahvusvahelist õigust ja jääksid konfliktide lahendamisel rahumeelseks.

Nagu näitas Leedu kogemus viis aastat tagasi, ei pruugi elu kitsamatest plaanidest suurt alles jätta. Ent sama käega annab saatus võimaluse, kui meenutada naabrite põhimõttekindlat tegutsemist Krimmi annekteerimise järel. Kui elame eeldusega, et rahu pole veel maale saabunud, peab välisteenistus just sarnasteks sündmusteks valmis olema.

Viimaste kuude kodupoliitika valguses on aga märksa keerulisem vastata küsimusele, kas Eesti diplomaatide ülesandele on olemas ka poliitiline toetus. On tarbetu üldistada iga viimsegi riigisiseseks tarbimiseks mõeldud kommentaari põhjal, kuid nagu mõneski teises küsimuses, ei joonistu välja valitsuse selget seisukohta.

Eilsel EKRE kongressil sõnas siseminister Mart Helme, et Julgeolekunõukogusse pääsemine on kahe teraga mõõk. Nagu Kalevipoeg võime endal meisse mittepuutuvate konfliktide tõttu jalad alt lõigata, ütles ta.

Eesti ambitsioon ja eesmärgid on olnud ammu selged. Tallinn seisab selle eest, et kõik riigid austaksid rahvusvahelist õigust ja jääksid konfliktide lahendamisel rahumeelseks.

Kui peaminister Jüri Ratas ja välisminister Urmas Reinsalu on seadnud eesmärgiks konfliktide ennetamise, siis paraku tuleb ka keerulistes küsimustes seisukoht võtta. Olgu selleks jätkuv poliitiline ebastabiilsus Venezuelas, kus kokkupõrkepunkt Venemaa ja Hiinaga, või küsimus Iisraeli ja Palestiina kahe riigi lahendusest, kus konfliktioht lähima liitlase USAga. Ehkki Mart Helme lubas eile, et viiks peaministrierakonnana Eesti saatkonna Tel Avivist Jeruusalemma, ei toeta see Eesti põhiseisukohta rahvusvahelisel õigusel põhinevast maailmast.

Ja rahast rääkides – Julgeolekunõukogusse pääsemise ja seal töötamise hind on ligi kümme miljonit eurot. Sellest viiendik läks kampaaniasse ning ülejäänu eesootava kahe tööaasta tarbeks. Olemasoleva ressursi arvelt välisministeerium seda teha ei jõuaks.

Kas kulutus läheb õigesse kohta, on juba sisetunde asi. Mäletatavasti olid Julgeolekunõukogusse pääsemise kampaania vastu nii Eesti endine esidiplomaat Toomas Hendrik Ilves kui ka taasiseseisvunud vabariigi esimene peaminister Mart Laar. Sõltumata hoiakust tuleb aga tunnistada, et Eesti välisteenistuse jaoks on tegu hindamatu kogemusega. Kohta laua taga ei asenda miski.

Kindlasti saab lehelugeja järgmise kahe aasta jooksul Julgeolekunõukogust kuulda ja teada rohkem kui viimase kolme kümnendi peale kokku.