Georgi lint. Foto on illustratiivne.

FOTO: ERIK PROZES/

Kui Molotov ja Ribbentrop meid nülgisid, see oli ropp… Nii kirjutas omal ajal Hando Runnel.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Iga rahvas soovib millegi üle uhke olla. Ajaloolised suursündmused ja kangelased on peamised kandidaadid, kuid näiteks veini, juustu või pika saia valmistamise traditsiooni üle võib ju samuti rahvuslikku uhkust ja rahulolu tunda. Iseasi, kas need eri rahvaste ja riikide identiteedi sümbolid või ihaldatud suursugususe allikad on teiste silmis austusväärsed, pigem neutraalsed või tähtsusetud, või koguni vastumeelsed.

Eestlased on laulurahvas. Laulud võivad olla ka mässumeelsed, näiteks «Marseljees», mis on oma ajaloolise tausta tõttu maailma kõige sõjakama tekstiga riigihümn. Nõukogude hümni (mille viisi võttis Venemaa president Putini korraldusel riigihümnina taas kasutusele 2000. aastal) kaks esimest rida rääkisid «vabade» vabariikide murdmatust liidust, mida Suur-Venemaa sajanditeks kokku klopsis. Suurvene šovinistlik esilaul osutus maailma suurimaks valeks – nn nõukogude vabariigid ei olnud vabad, kuid nad said vabaks, sest nende liit ei olnud murdmatu ega kestnud sajandeid. Alles jäi Moskvas valitsev sajanditevanune mentaliteet, mis on jätkuvalt suunatud teiste maade kokkukorjamisele. Eestlased laulsid ennast vabaks ja tõestasid, et rahumeelsuse kuvandiga laulmine on alati parem kui vägivald.

Mõned rahvuskangelased või muud sümbolid seatakse vahest kiuslikult või tõsimeeli kahtluse alla. Püütakse näidata või tõestada – vastavalt kontekstile – nende müütilisust (tõenäolist olematust) või risti vastupidist rolli või tähendust. Samuti osutatakse valeväidetele, mis ei lähe faktidega või pigem usutavate ajalooliste allikatega kokku. Näiteks armastavad britid aeg-ajalt prantslasi torkida, väites, et Jeanne d’Arc’i kangelasteod on välja mõeldud või parimal juhul tublisti utreeritud, ning hoopis burgundlased viisid teda tuleriidale Roueni, mitte inglased.